Tuuli Roosma pere seisis Keenias silmitsi ebolahirmuga ({{commentsTotal}})

Foto: ERR/Ülo Josing

Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar seiklesid eelmise aasta lõpus lastega Keenias, kus ehitasid isikliku savionni ning proovisid sisse elada kohalikku külaühiskonda.

Roosma ja Tammiksaar jagasid oma kogemusi "Vikerhommikus", tuues välja, et Keenia on vastandeid täis. "Ta pakub nii palju kontrasti ja värvi, et ükskõikseks ta jätta ei saa," arutles Roosma.

See oli pere jaoks juba viies pikaajaline reis. Kui kaksikud Kristjan ja Andres olid vaid kolmeaastased, põrutas pere elama Siberisse, seejärel mindi Hiina, siis Austraaliasse, Eelmisel aastal käidi Iraanis ja nüüd võeti siht Keeniasse.

Kuigi plaan oli reisida ka Keenia ümber asuvatesse paikadesse, siis lõpuks seadis pere end paikseks kohalikus Lääne-Keenia külas. "Kuigi meil oli Ida-Aafrika viisa, ei tahtnud enam kuhugi edasi minna, kuna seal kandis hakkas ebola levima. See oli üsna tõsine probleem, kuna see toimus sõjakoldes, kohalik suur konfliktipaik ja see oli üsnagi kontrollimatu ja ettearvamatu, mis seal juhtuda võib," tõdes Tammiksaar.

Seetõttu otsustas neljaliikmeline pere hakata savionni ehitama. "See pole päris muda. Maja karkassi seest hakatakse mulda välja tõstma, ma ei tea, kas see on igal pool sama kleepuv, aga see hakkas kohutavalt hästi külge, jalgade külge, ja ära ei tulnud. See oli erakordne, sellest sai väga kiiresti midagi teha," kirjeldas Tammiksaar kogemust.

Oma onni ehitasid ka Kristjan ja Andres. "Tegevust oli päris palju. See oligi selles mõttes tore, et üks poiss läks suhteliselt pirtsaka ja vingus näoga, ütles, et tema mingis mudaonnis elama ei kavatse hakata ja siis lõpuks ehitas endale ise mudaonni," naeris Roosma.

Roosma lisas, et neil ongi kombeks lasta end välisreisidel kohalikel tuultel kanda. "Meil ei ole konkreetseid plaane, meil ei ole hotellid kinni pandud, meil on mingisugused mõtted või teadmised, mis kusagil võib huvitavat toimuda," selgitas ta.

Keenia külaelu meenutas pere sõnul Eesti külaühiskonda sada aastat tagasi. "Kui talupojal vähegi võimalus oli, püüdis ta virutada mõisnikult või saada mingit teenet. Käe võis ikka välja sirutada, kas sulle anti, see oli omaette küsimus. Selles mõttes on seis üsna sarnane," tõdes Tammiksaar, et kohalikud püüdsid neilt ikka midagi välja pressida.

Kohalikud tegelevad Lõuna-Keenias peamiselt põlluharimisega ning troopiline kliima võimaldab lausa kolme saaki aastas. "See on tohutult aja- ja käsitöömahukas võrreldes arenenud ühiskondadega, kus ainult 3-6 protsenti töötab põllumajanduses," selgitas Roosma.

Peamiselt kasvatatakse suhkruroogu, mis annab saaki kord pooleteise aasta jooksul. Kui raha käes, joovad kohalikud selle tihti lihtsalt maha, mistõttu on Roosma sõnul isegi hea, et raha on inimestel vähe käes. "Minu meelest see natuke päästab ka neid inimesi. Näiteks kui palaval päeval avasid õlle, oli sul terve parv inimesi ümber, kes ütlesid, et anna lonksu. Sa saad aru, et kui see õlu oleks neile rahaliselt natukenegi kättesaadav, oleks pooled end oimetuks joonud," arutles Roosma.

Tõsine probleem on Keenias ka HIV ja AIDS. "See ei paista külaühiskonnas välja, sest igaüks varjab seda nagu vähegi võimalik. Kui sa mõtled sellele, et ka HIV või AIDS on seal väga levinud, siis hoolimata meie palvetest kedagi näidata või kellegagi jutule saada, veeti meid tohutult kaugele, nagu see oleks väga erandlik nähtus," arutles Tammiksaar, et tegelikult oleks haigusekandjaid leidnud ka kohalikust külast.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: