"Nad võivad täiesti vabalt maanduda su peale. Nad sulle viga ei tee. Kui sa neile viga ei tee, siis tal ei ole põhjust sind karta ega ära lennata. Võib-olla ta lihtsalt arvas, et sa oled taim või puu. Tuli ja toetas ennast sinu peale," rääkis Kärt Lutsar.

Mis sellest, et väljas on miinuskraadid, kütab päike talveaia nii palavaks, et tavalise 28 kraadi asemel on seal suisa 39 kraadi sooja.

"See idee tuli mul, kui ma olin Inglismaal elanud. Ma külastasin seal Londoni loomaaeda ja seal oli ka selline suur liblikatelk. Tagasi tulles oligi see, et vanemad müüsid Tartu kesklinnas korteri maha ja kolisime maale elama ning tahtsime teha turismitalu. Murdsime pead, et millest alustada ja mul tuligi mõte, et aga miks mitte teha liblikamaja."

Alguses pisut hullumeelsena tundunud idee hakkas tasapisi teoks saama. Talveaed sai valmis paari aastaga. Kusjuures enamiku töödest tegid Kärt ja tema ema ise. Kärdi elukaaslane Oliver Ehte aitas elektritöödega.

"Ma alustasin ööliblikatega. Neil nii troopilisi tingimusi vaja ei ole, et ma sain nad lihtsalt toas ühes eraldatud ruumis üles kasvatada. See eeltöö oli massiivne. Eestikeelset kirjandust selle kohta praktiliselt üldse ei ole. Esimesed eksootilised liblikad ma tellisin tõesti alles suvel," rääkis Lutsar.

Praegu lendab liblikamajas ringi umbes kümmekond liiki. "Tulemas on veel, aga ei ole veel jõudnud. Nukke on ka." Liblikad on pärit näiteks Panamast, Ecuadorilt ja Filipiinidelt. Ööliblikad on Euroopa, Ameerika ja Aasia liikide seast.

"Me tellime üldjoontes selliseid liblikaid, mida leidub üle maailma kõikides liblikamajades. Haruldaseks muudab minu konkreetse liblikamaja see, et mina tegelen rohkem ööliblikate kasvatamisega," märkis Lutsar.

Selleks, et oleks, kust liblikad nektarit saavad ja röövikutel oleks, mida süüa, on vaja ka eksootilisi taimi. Nende kasvatamine on Kärdi ema hooleks. Tema sõnul eksootiliste taimede puhul seemet lihtsalt mulda ei viska. "Nendega on parasjagu tegemist, et ta ikka idaneks," ütles Antitea Lutsar.

Kärt Lutsari sõnul vajavad liblikad kõige enam hoolt röövikustaadiumis. "Röövikud suudavad süüa meeletutes kogustes. Suvel meil ühed liblikad paljunesid ise ja nad sõid meil põhimõtteliselt kõik hoovi, mis meil oli, nõgestest tühjaks paari kuuga."

Liblikate eluiga võib Kärt Lutsari sõnul olla mõnest päevast kuni mõne kuuni. "Ööliblikate puhul on see lühem, kuna ööliblikad valmikuna ei toitu mitte millestki, neil pole suid. Aga päevaliblikad elavad kuni mitu kuud."