Mitme kannatanu poolt sarivargaks või kelmiks nimetatav Helen lausa nõudis algul ise "Pealtnägijas" esinemist, et tema vastu esitatud süüdistused kummutada. Aga pärast kõikvõimalike variantide lubamist ja kirjavahetust kaunitar lõpuks siiski välja ei ilmunud, mistõttu kasutab "Pealtnägija" oma loos tema sõnumeid ja kõnesid.

Jantliku loo taust on see, et kui suur osa inimesi ostab oma püksid, pluusid, seelikud endiselt mõnest kaubanduskeskusest, kolib üha rohkem nö hilbuärist internetti. Veebis müüakse käest-kätte nii kasutatud kui täiesti uut kaupa. Sellest omakorda suur osa käib sotsiaalmeedia ostan-müün gruppides, millesarnaseid Eestis on rohkelt ja kus toimetavad inimesed, kellele see on kõrvalteenistus või lausa leivatöö. Üks, kes sellise taaskasutusega tegeleb, on 23-aastane Viljandis elav väikelapse ema Laura, kelle juurest Helen lahkus hulga riietega nende eest maksmata.

Kuna Laura oli internetti postitanud ühe pildi Helenist oma kodus, hakkas riburada tulema kaebusi sama inimese kohta. Kui Laura kirjutas juhtunust veel pikema postituse – mainimata selles isegi Heleni nime – tundsid paljud "käekirja" ära.

Laura advokaadi Robert Sarve sõnul on tegemist käitumismustriga. "Kui see inimene peab enda kohustused täitma, siis on ta kadunud, siis ta ei mäleta, on jutud mingisugustest tasaarveldustest või et ta pole seda üldsegi võtnud. Siis on kadunud mingid muud asjad, et inimesed avastavad mõned päevad hiljem täiesti juhuslikult on laua pealt kadunud mingid muud asjad, inimesed avastavad, et kus see või too asi on," kirjeldas ta.

Laurani on jõudnud ligi 40 juhtumit Viljandist Tallinnani ja isegi välismaa ohvritelt. Ka "Pealtnägija" suhtles nendest paljudega ja lugude seas on nii sarnaseid külaskäigu jooksul näppamisi, veebipoest ostetud kauba eest võlgu jäämist, tuntud disaineri riiete edasi müümist, ise selle eest maksmata, aga ka näiteks lihtsalt üles jäänud laenud.

"Pealtnägija" suhtles ka politseiga, kelle sõnul on võtmekoht, et Laura lasi väidetava varga ise enda koju, veetis lõbusa õhtu ja nüüd on süüdistused sõna-sõna vastu. Tõendamata on ka teised etteheited ja kui nende osas ka ametlik avaldus tehtaks, on nad kahju suuruse poolest tühised.

Nagu öeldud, väidetav pahalane ise nõudis algul kommenteerimisvõimalust, aga kokku lepitud aegadel hüppas alt. Ta ei leia aega ajakirjanikuga kohtuda kahe nädala jooksul üheski kolmest linnast, kus ta enda sõnul sel ajal viibib. On tähelepanuväärne, et samal ajal pöördus ta sõnumitega mitme kannatanu poole, kelle kohta "Pealtnägija" küsis, vabandas nende ees, hüvitas osaliselt kahjusid ja teistele jagas uusi lubadusi. Ühelt poolt ta tunnistas sedasi oma tegusid, aga lubadused jäid ikka täitmata.

"Pealtnägija" võttis teema ette põhjusel, et ka pidevalt toimetusele laekuva info kohaselt on sarnaseid sarivõlgnikke, et mitte öelda sarikelme hämmastavalt palju. Võtmekoht on just see, et kahju peab olema piisavalt väike, et inimesed ei vaevu politseisse või kohtusse minema ja isegi kui lähevad, siis püüab politsei nendega mitte tegeleda, sest on niigi ülekoormatud.