Nädala playlist: poppi ja põrandaalust, käsikäes ja korraga ({{commentsTotal}})

Roses Gabor
Roses Gabor Autor/allikas: Facebook

Tegelikult pole minu jaoks pealkirjas toodud liigitus - miski on pop, miksi põrandaalune - üldse oluline, vaid need kaks asja eksisteerivad alati ja pidevalt kõrvuti. Üks laenab teiselt ja seda eriti tänapäeval, kui konkreetset piiri nende kahe vahele on üha raskem tõmmata. Äkki siis vaatame hoopis piiride vahele?

Briti muusik Roses Gabor, kes on teinud varem koostööd Gorillaze ja Machinedrumiga, jõudis lõpuks debüütalbumini ja see on täpselt nii hea, kui temalt oodata võiks. Ta esindab parimas mõttes UK musta muusikat - tantsumuusikajuured annavad tema sulnile RnB'le juurde lisavarjundi. Võrdlust Jessie Ware'iga ei pea kaugelt otsima, eriti pärast seda, kui temagi on tantsumuusika juurde tagasi liikunud - heaks näiteks uus singel "Adore You".

Musta muusika poolelt on viimase aja üks särtsakamaid nimesid IAMDDB, kelle uus mixtape "Swevvvvv.5" ei allu ühelegi liigitusele - seal on hulle tantsurütme, trap'i, aga ka jazzi ja pehmet RnB'd. Sarnastel radadel rändab Chynna, kelle singel "idddd" on kohati nii veniv ja uimane, et tekib isegi tunne, et lugu jääbki lõplikult seisma - aga ei, siis leiab jälle oma sammu üles ja uhab edasi. See ei ole aga amatöörlik, vaid väga täpselt välja mängitud, isegi koreograafi käige paika timmitud veiderdamine.

Sarnase venimisega paistab silma ka Offset, kelle uue plaadi üks huvitavamaid lugusid on "How Did I Get Here", kus nad koos J. Cole'iga pendeldavad ja annavad loo meloodilise käigu oma vokaaliga erinevaid mustreid luues. Lugu justkui läheb mööda ja kaob, aga jääb ülliväga kummitama. Ja kui kummitamisest juba rääkida, siis miski ei suuda ületada Modeselektori ja Tommy Cashi tränareivi "Who", mille intensiivne süntesaatorikäik ja joodeldav "la-la-la" ei kao mitu päeva peast ära.

Eesti muusikast väärib märkimist kindlasti ka Maria Minerva koostööalbum traagiliselt hukkunud Cherushii'ga, mille tipphetk on "Nobody's Fool", mis on parim vanakooli house, mis paistab välja kui tolmune, kuid on produktsioonivõtete ja saundide poolest siiski värske ja uuenduslik. Samamoodi house'i - aga palju kummituslikumalt - teeb ka Nikolajev, kelle lühialbul "LEL" ilmus Anthony Naplesi plaadifirma Incienso alt.

Kui aga rääkida positiivsest üllatustest, siis White Liesi uus album "FIVE", täpsemalt selle esimene lugu "Time to Give", lõi heas mõttes pahviks. Mingis mõttes taastoodavad nad sama mudelit, mida oma algusaegade muusikaga, kuid alustada albumit seitse-pool minutit kestva eepilise indie-hümniga on väga julge. Käekirja poolest meenutab see esimene lugu - plaadil endal tuleb pärast ka kummalisi blacksabbathlikke tumeraiumisi - MGMTi eelmise aasta plaati "Little Dark Age", mis teeb ainult tuju heaks!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: