Tanel Toomil oli "Tõe ja õigusega" tugev suhe juba enne selle lugema hakkamist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

22. veebruaril esilinastub "Tõde ja õigus" ja sellel puhul käis "Ringvaate" otsestuudios filmi režissöör Tanel Toom, kes rääkis oma mõtetest filmi esilinastuse eel ja kuidas ta üldse just "Tõest ja õigusest" filmi otsustas teha. Keskkoolis ta raamatut ei lugenud, kuid tunnistas, et tugev suhe tekkis tal raamatuga juba enne, kui ta selleni lõpuks jõudis.

Toom tunnistas, et keskkoolis kuulus ta nende hulka, kes suutsid kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemisest kõrvale viilida. "Aga sain oma töökesed ja asjad tehtud pinginaabri abiga. Ma vist lugesin natukene algusest ja mõned viimased lehed ja midagi puterdasin kokku ning neid põhilauseid ja tsitaate ikka tead ju. Kui sa neid kuhugi kirjandisse sisse pikid, siis justkui petad ära lugejat."

Ta tunnistas, et kohe pärast keskkooli lõpetamist hakkas tal kohutavalt piinlik seepärast, et ta "Tõde ja õigust" polnud lugenud. "Ja siis oli mul kindel plaan, et ma loen selle raamatu läbi – et ma võtan selle 550 lehte kätte ja ma loen selle läbi, sest ma tõesti tahan selle läbi lugeda ja ma tunnen, et ma pean selle läbi lugema. Pärast keskkooli läksin sõjaväkke ja võtsin selle raamatu sinna kaasa."

Sõjaväes aga Toom selle lugemiseni ei jõudnudki. "Aga see oli mul kogu aeg füüsiliselt selles metallist kapis ja iga kord, kui ma selle lahti tegin, ma nägin, et see oli mul ühel riiulil seal ootamas. Aga seda aega ei tulnud."

Pärast sõjaväge läks ta ülikooli, kolis kodust välja ja see raamat oli tal kaasas. Aga taaskord ta selleni ei jõudnud. "Lõpetasin siin ülikooli, läksin Inglismaale õppima, võtsin raamatu kaasa. See oli mul mitu aastat seal riiuli peal. Füüsiliselt ma nägin seda kogu aeg, et mul oli mingisugune väga tugev suhe selle raamatuga juba enne tekkinud kui ma üldse seda lugema hakkasin," tõdes Toom.

"Kui ma lõpuks selle läbi lugesin – see oli vist 2010 – siis juba enne oli selle raamatuga suhe nii tugevaks muutunud, et kusagil poole peal hakkas sees kusagil mingi tunne tiksuma, mida ma ei julenud endale veel välja öelda. Sellel on vist põhjus, miks ma ei tohtinudki seda varem lugeda."

Toom tunnistas, et siiamaani pole aega inimeste kõrgeks kruvitud ootustele mõelda, sest filmi on üritatud teha viimase hetkeni. "Tegelikult alles täna või eile öösel andsime viimast lihvi asjadele. Alles nüüd hakkab mingisugune särin endal ka sisse tulema, et ahah, ülehomme see lõpuks ongi ekraanil ja inimesed päriselt näevad ja mis küll siis saab ja siis saab suur etapp minu elust ka läbi. Aga tegelikult ma ei ole jõudnud selle peale veel mõelda. Küll ma homme praen natukene."

Ta tõdes, et üks tema salasoove oli selle filmiga Tammsaaret Eesti inimesele lähemale tuua. "Ma loodan, et vanemad inimesed võtavad selle raamatu vähemalt uuesti kätte, sest väga paljudel inimestel tegelikult on see kontakt selle looga ongi pärit keskkoolist, kui sa oledki pidanud seda sunniviisiliselt lugema. Mida sa sellises eas sellest nagunii aru saad? Ega Tammsaare ei kirjutanud sellest raamatut kui 17-aastasele inimesele."

Toom märkis, et Pearu ja Andrese vahel ta valida ei oska. "Mina armastan kõiki oma tegelasi ühtemoodi."

Toom on ka filmi stsenarist. Ta tunnistas, et hirmu tal peale ei tulnud, kas ta tohib Tammsaaret üht- või teistpidi tõlgendada. "See tahtmine sellest raamatu loost filmilugu tekitada oli lihtsalt nii suur, et see kogu seda kirjutamist saatis. Ega seda kerge teha ei olnud, sest raamat on väga episoodiline, aga film ei saa selline olla. Lugu peab jooksma."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: