Manuela, sa lõpetasid oma kahevõistlejakarjääri ja tänasest kehastud sa poliitikuks?
Jah, Märt, ma hakkan püüdma lihtsameelsete hääli.

Miks sa otsustasid poliitikasse minna?
Ei, ega ma ei tahtnudki poliitikasse esialgu. Ma otsisin tööd, vaatasin CV Online'ist, aga hetkel polnud ühtki töökuulutust Eesti naiste kahevõistlejate koondise treeneri positsioonile. See võib olla sellepärast, et meil pole naiskahevõistlejate koondist. Ja sellepärast, et naisi ei lasta kahevõistlema. Aga iial ei tea, ma ei tahaks hakata sel teemal enne valimisi spekuleerima…

Aga CV Online'is otsiti peibutusparti. Just emast. Ja Eesti rahvas võibolla veel ei tea, aga ma olen tegelikult väga hea peibutaja. Üldse sain aru, et ma kogu aeg kritiseerin ja kritiseerin,  aga nüüd mõtlesin, et aitab, teen ise midagi ära.

Miks valisid sa just Eesti Monoliitse Vabaerakonna?
Pakkumisi on aegade jooksul olnud laual mitu. Juba 2004 ja 2006 ja 2008 ja 2009 ja 2011 ja 2012 ja 2014 ja 2016 ja noh ja kogu aeg. Aga siis ma polnud valmis. Aga nüüd ma olen juba paar aastat Eestis seda teie Eesti elu elanud ja näinud, mis on siin Eestis teil murekohad. Ja ma väga põhjalikult tutvusin teie erinevate parteide programmidega, aga CV Online'is oli ainult selle... Eesti Monoliitse Vabaerakonna töökuulutus. Ja nende platvorm ühtis minu vaadetega ka natukene. Nii et nii see ülimalt keeruline erakonna valimise otsus tuli.

Tegelikult ma oleksin hea meelega liitunud hoopis sotsiaaldemokraatidega, aga ma alguses üldse ei teadnud, et ei tohi. Siis helistas mulle minu hea sõber Erki Nool ja ütles, et "Manuela, sportlane ja sotsiaaldemokraatia ei käi kokku. Sportlased on harjunud ikkagi pingutama ja ise hakkama saama, aga sotsiaaldemokraatlik maailmavaade hõlmab endas ka nõrgemate eest hoolitsemist. Nii et, Manuela, sa ei saa sotsidega liituda." Nüüd ma siis tean. Nii et Erki, kui sa seda praegu vaatad, siis aitäh, et mulle sellest teada andsid.

Kuidas oled selleks poliitiku rolliks valmistunud?
Noh, eks selleks ole nüüd ikka kuid ja kuid treenitud. Vigastusi praegu pole. Vorm on praegu hea, Toompea mägi kutsub, aga eks näis, mis poliitikarajal saama hakkab. Konkurendid on tugevad, eks neid kultuuriinimesi ja sportlasi kandideeri ju teisigi. Teatavasti on Eestis kombeks poliitikasse astunud sportlane või kultuuriinimene kohe idioodiks tembeldada. Aga ma siiski siiralt usun, et poliitika pole ainult kutseliste poliitikute mängumaa. Ma siiralt usun, et ainult isiklikult panustades on võimalik midagi muuta. Et nagu ütles minu hea tulevane kolleeg, praegune spordiminister Indrek Saar: "Kui sa tunned nagu… see… see Romeo, et riigis on miskit mäda, siis tulebki tegutseda." Ja ma annan endast parima. Indrek, kui sa praegu vaatad, siis anna andeks, ma tean, et sa oled solvunud, et ma sotsidega ei saanud liituda. Aga see polnud ju  mu enda teha.

Nagu ütles teine suure kogemusega kultuuriinimene Katrin Siska, siis vaadake Arnold Schwarzeneggerit. Ta alustas ju kulturismiga aga lõpetas California kuberneri toolil. Ma arvan, et kõik on võimalik, kui seda vaid väga tahta. Nii et Katrin, kui sa praegu vaatad, siis mul on nii nii kahju, et sind enam poliitikas pole, oleksime saanud võibolla riigikogus pinginaabrid olla.

Mida sa Eesti rahvale lubad?
Valimislubadusi mul hetkel veel ei ole. Ma olen alles algaja. Aga küll nad tulevad. Seda peab veel uurima, et milliste lubaduste järele Eestis praegu kõige suurem nõudlus on.