Timo Palo: jääkarude probleem Novaja Zemljal on kliimasoojenemise üks eelmänge ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: REUTERS/SCANPIX

Põhja-Jäämeres asuval Novaja Zemljal kuulutati välja eriolukord, kuna jääkarud on tunginud juba elumajadesse. "Ringvaate" otsestuudios oli polaarrändur Timo Palo, kes tõdes, et praegu Novaja Zemljal toimuv on väga erandlik.

"Loomulikult see on paramatu argipäev, et jääkarud aeg-ajalt võivad sellesse arktilisse asulasse sattuda. Seda on Norras, seda on Kanadas. Aga see, mis seal on juhtunud, on natukene erandlik."

Ta märkis, et selle probleemi olemuse saab jaotada kaheks. "Esimene pool on see meile kõigile hästi tuntud kliimasoojenemine. Arktika soojeneb kaks korda kiiremini kui meie planeet keskmiselt ja jää väheneb väga suure kiirusega. Aga jääkarul on vaja jääd selleks, et küttida hüljest. Ta ei saa seda vees teha." Palo tõdes, et see on kliimasoojenemise üks eelmänge. "See probleem hakkab süvenema."

Teine probleemi olemus seisneb Novaja Zemljal tehtud videoklippides, kus jääkarud on prügimäel. "See prügi on tõeline probleem. See on nende jaoks nagu vabaõhu restoran. Söö, mida tahad. Maksma ka ei pea ja väga lihtsasti tulevad need kalorid. Kui neid jääkarusid vaadata, siis mitte ükski neist ei ole kõhn ja näljas. Nad kõik on võrdlemisi ümarad ja hästi toitunud, ehk et nad saavad oma energia sealt kätte."

Palo selgitas, et kõige ohtlikum on kiskja siis, kui tal on näljastress. "Antud juhul need karud on teatud määral kohanenud sellega, et inimesed seal ka liiguvad. Loomulikult sa ei lähe talle päris ninapidi juurde, et tegemist on ikkagi ettearvamatu loomaga. Aga antud juhul neil ei ole seal otseselt näljastressi. Nad saavad oma toidu sealt kätte, aga nad püsivad lihtsalt seal, ja nad ei lähe nii kaua ära, kuni seda toitu seal prügilas on."

Ta rääkis, et kui Kanadas sarnane olukord tekkis ja nad prügilad kinni panid, siis jääkarud kadusid sealt ära. "See probleem oli sellega juba likvideeritud. Nad tulevad antud juhul sinna, sest neil ei ole hülgeküttimise võimalust ja nad jäävad sinna, kuna seal on toitu. Lootus on, et nüüd märtsis-aprillis, kui jääkate jõuab oma maksimumini, nad lähevad jääle hülgeid küttima. Aga häda on selles, et ta on suhteliselt konservatiivne loom – ta mäletab, kust ta sai toitu kergesti ja ta tuleb sinna järgmine kord tagasi, kui jääolud jälle kehvemaks muutuvad."

Ta ütles, et kuigi kõik jääkarud ei pruugi hoiatuslasule reageerida, lähevad jääkaru ja inimese teed kohtudes valdavalt lahku. "Aga ta on väga uudishimulik loom." Ta lisas, et mida kauem need jääkarud Novaja Zemlja asulas müttavad, seda enam see konflikt süveneb.

Palo sõnul tekib omaette probleem poegadega, kelle nende emad on asulasse sööma toonud. "Ema jätab nad järgmisel hooajal maha, nad peavad ise hakkama saama. Aga noored loomad on kogenematud, nad ei ole nii head kütid ja nad mäletavad, lapsepõlves oli vot selles kohas toit kergesti kättesaadav ja nad tulevad tagasi."

Ta tõdes, et Novaja Zemljale kohale tulnud ekspertgrupil lihtsaid lahendusi probleemi likvideerimiseks ei ole. "Nende puhul oli juttu ka mingist peibutamisest, aga ma ei usu peibutamisse. Teravmägede kogemus on näidanud, et seal samuti asulatesse tuleb vahel jääkaru ja kõige tõhusam meetod on see, et ta uimastatakse, pannakse helikopterisse ja transporditakse kaugele, ja väga kaugele. Sajakonna kilomeetri kaugusele, sest kui sa transpordid ta 10–20 km kaugusele, siis ta on kohe seal tagasi. Aga transpordi sa sellist hulka jääkarusid. See on väga kallis lõbu ja ettevõtmine."

Jääkaru, keda polaarrändur Timo Palo kohtas ühel oma retkel. Autor: ERR

Palo meenutas otsesuudios ka oma isiklikku kokkupuudet jääkaruga. "Väga harukordne sündmus Ega ma ei olnud sellest varem kuulnud ja ei osanud seda seepärast ka oodata. Aga see jääkaru küttis meid täpselt nagu nad kütivad hülgeid ja nagu loodusfilmidest oleme harjunud nägema," meenutas Palo.

"Me olime Põhja-Jäämere, laiuskraad võis olla kusagil 83–84. See on selline piirkond, kus jääkarusid rohkelt liigub, sest seal on ka hülgeid." Palo ja tema kaaslased tegid konkreetsest jääkarust ka pilti. "Me polnud ise sada protsenti kindlad, milline oht meid ähvardab. Aga relvad olid meil enesekaitseks valmis. Me seisime lahvanduse serval ja see jääkaru tuli ujudes meie poole ja viimasel hetkel ta kadus vee alla ja tükiks ajaks ja siis mõnda aega oli nõutu olek, et mis edasi saab, aga siis järgmisel hetkel oli see moment, et ta hüppas vee alt nii nagu ta hülgeid ründab, tuleb väga suure kiirusega sealt välja ja sellise äkk-üllatusrünnakuga."

See oli sekundite küsimus, et Palo ja tema kaaslased jõudsid õigel ajal reageerida. "Meil kangastus see pilt loodusfilmidest, mis nüüd juhtuma hakkab. Samal hetkel, kui see kaamera klõps, käis sisuliselt ka lask. Hoiatuslask seekord." Ta lisas, et norralasena oli tema kaaslasel külma närvi ja ta oli varem jääkarudega palju kokku puutunud, mistõttu nad hoiatuslasuga piirdusidki. "Õnneks sellest tollel hetkel piisas."

Palo tõdes, et ta pole mitte ainult pärast seda vahejuhtumit, vaid alati jääkarudesse aupaklikult suhtunud. "Seda enam, et sina oled seal täielik külaline ja võõras ja see on tema territoorium ja ta tunneb väga hästi seda keskkonda. Ta oskab seal ellu jääda."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: