"Mu oma lastel oli sadakond nukku. Ega ma olen nukuhaige juba varem olnud," tõdes Asta ise.

Tõsisem nukuhaigus sai alguse kuus aastat tagasi, kui proua Astale hakkas silma jääma järjest enam sääraseid nukke, mida saaks lihtsa käsitööga ilusamaks teha. Nii ongi neid juba kogunenud rohkem kui 1200. Paljud neist on ta päästnud prügimäele sattumisest.

"Need riided on ka komisjonipoest ostetud pluusid või seelikud." Enamus kleitidest ongi proua Asta ise oma nukkudele teinud. Aga vajaduse korral on ta teinud muudki, näiteks puuduvaid jäsemeid jm. Ta tõdes, et kui tõesti tuleb tööle hakata ainult nuku peast, siis kulub nädal aega, enne kui sellest päris nuku saab.

"Kui on nukke, kui tuuakse nukke ja ma ise saan nukke, kui Võrus käin, siis ma ostmata ei jäta. Aga ma olen otsustanud, et ma ei osta enam, aga ei saa jätta ka, peab ikka ostma."

Aga peale selle on proua Astal üle 400 isetehtud käterätiku, mitukümmend tikitud pilti ja mitusada pitslinikut.

90-aastane vanaproua tunneb aga muret, mis kogu tema käsitööst ühel päeval edasi saab. Sellega seoses on tal üks unistus – et tema vanasse küüni tehtaks koduloomuuseum.