Ilma Krenstrem õpetab Eestist umbes kahe ja poole tuhande kilomeetri kaugusel eesti keelt aastast 1997, kui Eesti haridusministeerium ta sinna lähetas. 21 aasta jooksul on Ilma käe alt läbi käinud peaaegu kõik Salme ja Sulevi küla eesti noored. Tema tuntuim vilistlane on Arnold Rutto, kes viimasel ajal esineb tihti ajakirjanduses seoses Abhaasia eestlaste kodakondsuse küsimusega.

Paraku on teenekas õpetaja sattunud jaburasse olukorda, kus ühelt poolt Eesti riik lähetab ja maksab meie kultuuri säilitamise eest kaugel maal, teiselt poolt võtab talt Eesti kodakondsuse.

"Ta peaks tõendama, et kas ta on sünnijärgne Eesti kodanik või siis ikkagi alustama loobumist Vene Föderatsiooni kodakondsusest, kui ta soovib Eesti kodakondsust säilitada," ütles siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus.

Et mõista, kuidas absurdsena tunduv probleem algas, tuleb alustada ajaloo kiirkursusest:

esimesed eestlased jõudsid Kaukaasiasse 1860ndate lõpus ja esimesed Eesti külad loodi Põhja-Kaukaasia aladele, kust Venemaa võimud sundisid kohalikud rahvad lahkuma Türki.

Suure väljarände tulemusel elas 1921. aastaks Abhaasia aladele üle 2000 eestlase, põhiliselt viies suuremas asunduses. Eesti Vabariigi loomisel võttis sealsetest elanikest kaks kolmandikku Eesti kodakondsuse. Kohe pärast Teist maailmasõda hakkasid aga eestlased Eestisse tagasi pöörduma. Praegu elab Abhaasias 200-300 eestlast.

Ilma Krenstrem sündis Salme külas eesti väljarändajate perre aastal 1940, kasvas ja elas samas majas, kus praegugi elab, ning lõpetas lähistel keskkooli. Kuna toona Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Abhaasias polnud väljavaated liiga ilusad, tuli ta 1958. aastal venna eeskujul esivanemate maale Eestisse. Siin lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) toiduainetehnoloogia eriala. Pärast seda kohtus naine Eestis Üloga, kellega 1963. aasta oktoobris abiellus. Just selle abielu alusel sai Ilma Eesti iseseisvuse taastamise järel kodakondsuse – see on oluline detail, et hilisemaid probleeme mõista. 31 aastat kaubanduskoolis õpetajana töötanud ja vahepeal Ülost lahutatud naine sai 1997. aastal riigilt ettepaneku minna Salme külla eesti keele õpetajaks.

"Ma nõustusin, muidugi. Ma väga tahtsin ka minna, sest mul olid vanemad. Kui ma poleks sinna läinud, nad oleks külma ja nälga seal surnud. Ja no see oli ka üks põhjus, miks ma nii kergesti nõustusin," rääkis Krenstrem "Pealtnägijale".

Pärast 40 aastat Eestis kolis Krenstrem tagasi Abhaasiasse, kus ta algul oli Eesti haridusministeeriumi palgal, teenides 3000 krooni kuus. Alates 2007. aastast vormistati ta käsunduslepinguga riigi poolt rahastatava Eesti Instituudi rahvuskaaslaste programmi õpetajaks.

Krenstremi tegevus oli sedavõrd silmapaistev, et 2016 nomineeriti ta aasta keeleteo auhinnale ja 2018 aasta õpetaja elutööpreemiale. Kuigi ta laureaadiks ei saanud, ei kahtle keegi, et Krenstrem väärib tunnustust.

Nüüd aga ripub Ilma Krenstremi pea kohal kujundlikult kirves – mõned päevad enne vabariigi aastapäeva, 18. veebruaril kaotab teenekas õpetaja Eesti kodakondsuse, kui ei juhtu imet. Loo teeb veel pikantsemaks see, et kodakondsuse kaotuse põhjus on tegelikult naise ausus.

Pärast Musta mere kaldal peetud Abhaasia-Gruusia sõda muutus seni Gruusia koosseisu kuulunud Abhaasia sisuliselt Venemaa okupeeritud riigiks, mis küll kuulutas ennast vabariigiks, aga mida tunnustavad üksikud.

"Suur vend" seevastu jagas oma passe lahkesti ka Abhaasia eestlastele ning selle kümnendi alguses võttis suur osa eestlasi, sealhulgas ka Ilma, reisidokumendi puht praktilisel põhjusel. Esiteks käib sõit Eestisse üldjuhul läbi Venemaa, ja teine, palju igapäevasem põhjus - Venemaa poolel on poed, apteegid ja muu eluks vajalik.

"See oli Vene välispass, sellega sai liikuda üle piiri ja siis läks elu juba paremaks. Siis oli toit ja leib, kõik oli olemas. Sain käia ja see minule oli väga vajalik asi, et ma sain reisida," põhjendas Krenstrem.

Teisisõnu, enne Vene välispassi saamist pidi Ilma iga kord Eestisse pojale ja tütrele ning lastelastele külla sõitmiseks passi mõne sugulase või tuttavaga Eestisse saatma, et saada Vene turismiviisa. Ehkki Krenstrem ja tema saatusekaaslased peavad end eeskätt Eesti kodanikeks ja nimetavad Vene välispassi ainult reisidokumendiks, põrkub see Eesti seadustega.

Ruth Annus siseministeeriumist aga märgib, et pass pole üksnes reisidokument. "Kui riik annab inimesele passi, siis ta ka loeb selle inimese oma kodanikuks. Arusaadav, et Abhaasias elavate eestlaste olukord on keeruline ja inimlikult on ka täiesti arusaadav, miks nad on võtnud vastu siis Vene Föderatsiooni kodakondsuse. Küll aga meie kodakondsusseadus ei näe ette erisust, et lisaks sünnijärgsetele kodanikele oleks kellelgi võimalus säilitada oma Eesti kodakondsus juhul, kui ta võtab vastu teise riigi kodakondsuse."

Sekeldus algas 2016. aastal, kui emakeeleõpetaja viibis Eestis. Annuse selgitust mööda tuli Krenstrem taotlema uut Eesti kodaniku passi ja sealt ei nähtunud, et tal oleks Vene viisa. Kui politsei- ja piirivalveamet küsis talt, kas tal on Vene pass, vastas naine jaatavalt.

"Aus inimene, ütlesin, aga ma oleks võinud öelda, et mul ei ole teda. Ma ütlesin nii. Ja sellest ajast läks mul asi kurjaks," ütles Krenstrem.

Olukord oleks sootuks teine, kui Ilmal oleks olnud siis sünnijärgne kodakondsus. Kui Postimees kaks aastat tagasi Ilma saagast kirjutas, tuligi kõigi suureks üllatuseks riigiarhiivi dokumentidest välja, et tema vanaisa oli Eesti kodanik, mis tagaks omakorda ka talle sünnijärgse kodakondsuse.

Ometi keeldub politsei- ja piirivalveamet õpetajat sünnijärgseks kodanikuks tunnistamast. See on pikk ja keeruline vaidlus, mille detailidesse süüvida ei jõua, aga oluline on selgeks teha, et kuigi Eesti kodanikul on seadustega lubatud ainult üks kodakondsus, siis on erandiks sünnijärgsed kodanikud - sünnijärgne kodakondsus on põhiseaduse järgi võõrandamatu ja kui kellelgi on selle kõrval teine ehk topeltkodakondsus, peab Eesti riik seda tolereerima ja ei saa talt Eesti passi ära võtta.

Selliselt on teist kodakondsust omanud näiteks riigikogu liikmed Valdo Randpere ja Imre Sooäär, aga ka Eesti Panga president Ardo Hansson. Kõige kuulsam näide on president Toomas Hendrik Ilves, kes tõsi küll juba 1993. aastal USA kodakondsusest loobus, kuid miski ei keelaks tal soovi korral selle taastamist.

Kuni Krenstremi asja klaariti, pikendati tema Eesti passi ajutiselt mõneks aastaks. Nüüd, kus pikendus hakkas lõppema, taotles ta uut, aga sai teate, et PPA rohkem vastu tulla ei saa ja kaotab kodakondsuse juba 18. veebruaril. Ilma, keda aitab eksabikaasa Ülo, on abi palunud alates presidendist kuni õiguskantslerini.

Ilmale ja tema lähedastele tundub asi eriti ülekohtune, sest tegelikult on sarnaseid topeltkodakondseid palju. Riik saab selle jälile vaid siis, kui inimene selle ise üles tunnistab, sest mujalt sellisele infole ligipääsu pole. Seepärast pole ka statistikat, palju on Eestis tegelikult topeltkodakondseid.

Ametnike sõnul tunnevad nad Ilmale kaasa, aga kehtivate seaduste tõttu ei saa kuidagi vastu tulla - seadusi saavad muuta poliitikud, aga Ruth Annuse sõnul ei ole nad näinud riigikogu liikmete tahet probleem lahendada.

Viimase võimalusena proovis õpetaja isegi Abhaasias samas ametkonnas, kus passi sai, välispassist loobuda, aga tulult. Ruth Annuse andmetel peaks see siiski võimalik olema. "Siiani on siiski inimesed saanud Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobuda, neid näiteid on sadu. Et selles mõttes see olukord ei saa olla nii erandlik, kindlasti on tal võimalik ka kasutada nõustajate abi, kuidas on siis võimalik Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobuda."

Kogu segadus käib Ilma jaoks üle mõistuse ja tema sõnul on hakanud tervis stressist streikima. Seepärast leiab proua, et praegune õppeaasta jääb talle Salme koolis viimaseks.

Siseministri tellitud analüüs olukorra lahendamiseks valmib aprilli lõpuks

Siseminister Katri Raik saatis kolmapäeva hommikul ajakirjandusele teate, et andis ministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonnale ülesande analüüsida võimalusi Abhaasias elavate Eesti kodanike kodakondsust puudutava olukorra üheseks lahendamiseks.

"Lahendust vajab küsimus, kuidas Abhaasias elavate Eesti kodanike puhul saab edasi minna nii, et nad ei pea Eesti kodakondsuse säilitamiseks teisest kodakondsusest loobuma," ütles Raik.

"Alli Rutto, Ilma Krenstrem ja teised Abhaasias elavad Eesti kodanikud väärivad püsivat lahendust ning politsei- ja piirivalveametil peab olema alus seda neile seaduse alusel pakkuda. Loodan, et vastava seadusemuudatuse eelnõu jõuab riigikogusse juba käesoleva aasta sügiseks."

Analüüsi tulemusena peaks ministeerium pakkuma välja erinevaid võimalusi Abhaasia eestlaste kodakondsust puudutava olukorra reguleerimiseks. Katri Raiki sõnul saab riigikogu poliitilise kokkuleppe korral kodakondsusseadust muuta.