Mis saatega on tegemist?

"Liftis" kuuleb lendavat elektroonikat, kosmilisi saunde, futuristlikke mustreid, tehnoloogilist jazzi, ulmepoppi, uut aafrikat ja sellist valdavalt digitaalselt teostatud biiti, mille jaoks tantsupõrand jääb kitsaks - samas märkan, et paari loo jagu alati panen puhast kütet, aga sel peab olema mingi kummaline kosmiline nihe ja võnge sees. Vanemaid palu ka. Ja üldiselt kõrvaltänavate saunde ja peegeldusi tähistaevast.

See pole päriselt mu füüsiliste ja virtuaalsete plaadiriiulite peegeldus, sest kui ma mängiks kõike, läheks saade liiga kirjuks, kirju on ta niigi. Pealegi paljusid valdkondi kaetakse R2s niigi kenasti.

Räägin saates natuke juttu ka, muusikast ja muudest kultuuriasjadest.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud?

Püüan vanadesse ja ka uutesse lemmikutesse saates mitte liiga kinni jääda, et pakkuda ikka kirevat helipaletti ja ise ka mitte samas vaibis tuiutada liialt. Aga vanadest Autechre on korduvalt läbi käinud, nad teevad siiani täiesti äärepealset saundi, ja värskematest favoriitidest Kelman Duran on juba mitu korda kõlanud ja Djrumi kavatsen korduvalt mängida. Anthony Naples tegi eelmise aasta lõpus nii lummava plaadi, et sealt tuleb veel ja veel.

Kuidas leiad uut muusikat?

Ei oskagi enam öelda, see on mul elukestev maania. Muusika on nagu õhk, see ümbritseb mind. Kodus mängivad kogu aeg plaadid, pere õnneks pole vastu ja vanem poeg on ise juba süvahuviline. Tööl on klapid peas ja käib spotikas või soundcloud.

Selle kõigega kaasneb kogu aeg info: mis ilmub, mis on uut, mida hullu. Jälgin elektrooniliselt paljusid väljaandeid, näiteks Resident Advisor, FACT, XLR8R, postkastis käivad veteranajakirjad MOJO, Uncut, Q ja üldiselt tuhlan kogu aeg ringi, kes mis millal ja teabepuudust ju tänapäeval pole. 1980ndatel jah käisin Viljandi raamatukogus mingit saksa popajakirja passimas, kus oli mingi tuttifrutti jura, aga ma isegi ei tea, mis kaudu jõudsid minuni tollased lemmikud Public Image Ltd, Siouxsie & The Banshees, Cocteau Twins, The Cure, Classix Nouveaux jne. Tollal oli see ju müstika.

Kes on sinu iidolid?

Ultralemmikuid on sadu ja tuleb lisa. Kas keegi neist on iidol... Kodus on retsilt plaate, aga mitte ühtegi plakatit. Aga leidub artiste, kes on elu aeg meeldinud, või noh, alates sellest, kui nad tegutsema hakkasid. Näiteks Carl Craig, Moodymann, Miles Davis, Aphex Twin, Future Sound Of London, Photek, Boards Of Canada, Herbie Hancock... Burial, Flying Lotus. Ei, ma võin loetlema jäädagi.

Call Super, Maxmillion Dunbar, Oneohtrix Point Never ja Hieroglyphic Being juba vist käivad ka ammuste sümpaatiate alla.

Aga ma ei võta neid eriti isikutena, need nimed on märgid, mis tähistavad mingit muusikat, ma ei taha nendega inimestena tuttavaks saada.

Mõni on teinud ka ühe ägeda plaadi ja siis lolliks läinud, nagu Adam F ("Colours") või Roni Size Reprazent ("New Forms").

Mingid asjad sel skaalal on alles nii värsked, et ongi põnev näha, kas Croatian Amor või Space Afrika või Ian Isiah või Channel Tres jäävad minu jaoks alles ja kuhu nad omadega jõuavad.

Eestist Una Bomba on ammune lemmik, noorematest Mick Moon. Ja muud. Psychoterror ka.

Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Sutsu Vikrit, aga peamiselt Raadio 2. Kuulasin seda juba enne, kui mind sinna nullindate alul kutsuti. Kuulasin seda juba enne, kui see oli R2. Raul Saaremets ja Koit Raudsepp olid kindlasti teejuhtide hulgas. Võiks mitmeid R2 saateid nimetada, mida kuulan järelkuulamisest või otse, aga "Vibratsioon" on üks püsivamaid.

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

CD. Olen nendest kirjutanud terve kaitsekõne, aga meeldib nende väiksus, kompaktsus, hõbedus, kujundus, mis pole ju kehvem kui vinüülil, vaid sama, ja mulle väiksemad asjad üldse rohkem meeldivad. CD hind on ka väiksem võrreldes vinüülidega. Vinüüli kohta ma halba ei ütle, aga CD-l on selline klaar heli ja kvaliteet, mis on endiselt parem kui arvutist või telefonist kuulates ja mis sobib eriti hästi mu meelisžanritele nagu elektroonika ja jazz. Ma usun, et CDst saab endise meinstriimi asemel varsti uus kassett. Aga see ei ole tegelikult minu mure.

70ndatel lapsena kuulasin isa kassette ja vinüüle, 80ndatel teismelisena lindistasin kassettidele ja hankisin ka mõned vinüülid, vahepeal kogusin originaalkassette, 90ndatel hakkasin CDsid koguma ja teen seda hoogsalt siiani, ja kui need ei mahu enam ära või maitse muutub, siis olen andnud ära või lahendanud muul mõistlikul viisil, sest seisma ei tohi kollektsioon jääda.

Muidugi kõike uut ja imelikku ei leidu enam CDdel ega alati mitte ka vinüülidel, see pole probleem, sest head muusikat on nii üüratult, et kõik niikuinii füüsiliselt riiulis ei saa olla ja las ollagi osa virtuaalriiulis, mis mul ka iga päevaga kasvab.

DJks ma enam ei käi, aga viimati mängisin ka CDdelt. Raadiosaadetes on mul enamvähem pooleks: CDdelt ja arvutist.

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Innerzone Orchestra "Programmed". Sest see on üle mõistuse. Ma ei saa aru, miks igal pool, kus valitakse parimat albumit läbi aegade, on Bob Dylan või okei, biitlid, aga Innerzone Orchestra peaks olema. Las see olla siis minu saladus. Ma teen nalja. Aga liiga unustatud on küll see plaat. See plaat on üle mõistuse!

Viimane plaat, mille ostsid?

Soul Jazzi 2018 kogumik "Soul of a Nation: Jazz is the Teacher, Funk is the Preacher - Afro-Centric Jazz, Street Funk and the Roots of Rap in The Black Power Era 1969-75". 2019 reliisidest Leon Vynehalli "DJ Kicks".

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?

Autechre "dummy casual pt 2" (NTS Sessions; Warp 2018)

Moodymann "Meanwhile Back At Home" (Forevernevermore; Peacefrog 2000)

Lotic "Hunted" (Power; Tri Angle 2018)

Space Afrika "Sd/Tl" (Somewhere Decent To Live; sferic 2018)

Jlin "Holy Child" (Black Origami; Planet Mu 2017)

Aga homme on need juba hoopis teised lood. Eks neid on tuhandeid, nagu kõigil melomaanidel.

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks?

Võibolla bänd? Sest ma ei tea ühtegi nende lugu ega plaati. Rammstein. Üldse selline macho-jõuramine. Kus pole souli sees. Mulle meeldib masinamuusika, kus on hing sees.

Ja siis ma olen alati vihanud seda suhtumist, et kui inimene saab vanemaks, siis ta jääb ainult oma mingeid teismeea lemmikuid kuulama ega võta uut peale. Tunnen muide päris mitmeid, kes ei jää. See on isegi võimatu. Mitmed neist teevad ka Raadio 2s saateid.

Miks peaks sinu saadet kuulama?

Ikkagii. Kuuleb lugusid. Mida teistes R2 saadetes ei kuule. Kuigi mingeid kattuvusi muidugi on. Kuuleb uut ja hullu kosmost. Kuuleb ka selliseid palu, mis peaksid juba olema täielikud klassikud, aga on pigem unustatud. Näiteks 80ndate, 90ndate või isegi juba nullindate elektroonikast.

Eesti uut elektroonikat ka, Djerrost Karl Pettini. Sel pühapäeval mängin Kaido Kirikmäe remiksi Psychoterrorist näiteks.

Ja kümnendaks, lihtsalt ilus, sütitav ja lummav muusika, kuigi ma annan endale aru, et mitte igaühele. Aga proovida tasub, nii et tere tulemast Lifti!

Kuulake "Lifte" järele Raadio 2 kodulehelt.