Hanna-Liina Võsa keeldub roosa ukse arve tasumisest: summa on utoopiliselt suur
Eelmisel kevadel jõudis meediasse lugu Hanna-Liina Võsa muusikalikooli muinsuskaitse all olevast uksest, mille muusikakooli juhi elukaaslane loata roosaks värvis. Rohkem kui aasta pärast linna ettekirjutusi tellis maja omanik projekti ja viis ukse taastamisele, õhku jääb aga kopsakas arve tööde eest, mida ukse roosaks värvija keeldub maksmast.
Aprillis rääkis ETV saade "Pealtnägija" uksest Tallinna vanalinnas, millest oli saanud rahvusvaheline sotsiaalmeedia fenomen ja turistimagnet. Kuid uks Suur-Karja tänaval polnud lihtsalt silmatorkavalt roosa, vaid värvi tõttu muinsuskaitse meelest ka ebaseaduslik.
Tallinna muinsuskaitseamet eesotsas juhtivspetsialist Henry Kuningaga nõudis, et ukse üle värvinud Hanna-Liina Võsa muusikalikool taastaks ajaloolise tooni. Nii kooli omanik kui tema elukaaslane, Christer Saaliste, kes konkreetselt maalritöö tegi, tunnistasid teo üles. "Ilmselgelt oleks pidanud võib-olla kaks korda enne mõtlema, aga kui ma juba tegin ära, siis nüüd on see tagantjärele tarkus. Kes teeb, sel juhtub," rääkis Saaliste.
Pärast kevadist saadet voolas Hanna-Liina postkasti toetusavaldusi ja abipakkumisi, sotsiaalmeedias täienes jätkuvalt galerii selfide ja fotodega rahvusvahelist kuulsust koguvast uksest.
Kuna ka pärast saadet keegi lillegi ei liigutanud, jätkas linn läbi suve ja sügise survestamist. Nüüd keerati sihik suurema osa ajast välismaal elava Tatjana Birjukova ja tema firma poole, kellele maja tegelikult kuulub. "Muinsuskaitseametiga on olnud suhtlus pidev. Nemad on olnud oma seisukohal, kindlad ja täna omanik tegeleb sellega, et see uks taastada esialgsele kujule," selgitas Tatjana Birjukova esindaja Kuldar Kirt.
Kolm nädalat tagasi, jaanuari alguses oli uks ühel päeval teadmata suunas läinud ning seda asendas kokku klopsitud lahendus, mis internetis kommentaatorid veel rohkem pöördesse ajas. Jaanuari keskpaiga seisuga ei tea sissepääsu põhilised kasutajad, kus uks asub. "Veel viimasel päeval nad käisid kõik pildistamas. Päeval, kui lapsed tulid kooli, oli ajutine uks ees ja olid ka pisarad silmis lastel, sest see oli neile väga armsaks saanud," ütles muusikalikooli direktor Katre Kõrts. Kõrtsil puudub info, kus uks praegu on.
Ainus tormihoiatus oli paar kuud varem, hilissügisel muusikalikoolile laekunud arve majaomanikult nõudega maksta 1800 eurot ukse taastamise tegevuskava koostamise eest. Ehk ainuüksi ettevalmistustööd restaureerimiseks maksavad väidetavalt paar tuhat eurot. "No arutades siin erinevate teiste ettevõtetega, siis tundub, et see on nagu kuidagi utoopiliselt suur, ütleme nii," tõdes Võsa, kes lisas, et pole kavandi sisuga kursis.
"Pole õrna aimu, et mida see projekt ja projektijuhtimine võib endast kujutada," lisas Kõrts. Kõrtsi sõnul tunneb ta kooli juhatajana, et roosaks värvitud uks pole tema asi. "Ja väga minu kohustus neid arveid ka tasuda ei ole, kool ei ole neid uksi värvinud. Samamoodi ei ole tellinud neid tegevuskavasid," selgitas Kõrts.
Muusikakool arvet maksta ei taha
Muusikalikool pole ettevalmistuse arvet tasunud ja ei taha seda teha. Läinud kevadel "Pealtnägijale" antud intervjuu teeb Hanna-Liina Võsale ja tema elukaaslasele karuteene. Kui toona olid nad valmis värvimise eest vastutust kandma, siis nüüd ütleb tuntud muusik, et tegu oli tema mehe isetegevusega.
"Meie omavahelises kokkuleppes see ei ole kuidagi kirjas ja nagu olen aru saanud, siis ei ole ka seaduspärane. Me ei tellinud seda tööd ega ka teostanud seda tööd. Seda tegi kolmas osapool. See, et meie juhuslikult oleme lähedaste suhetes, ma ei ta vastutada selle eest - tema töösuhete või tema ettevõtmiste eest tegelikult," ütles Võsa.
Tatjana Birjukova esindaja Kuldar Kirt ei pea kooli õiguslikku positsiooni õigeks. "See, et nad on avalikult igal pool tunnistanud, et nemad on seda teinud ja täna nad ei soovi seda kahju hüvitada, siis sorry, minu meelest õiguslikult see nende positsioon väga õige ei ole," põhjendas ta.
Majaomaniku esindaja sõnul ajavad Võsa ja Saaliste kahepalgelist juttu ning vajadusel minnakse nende vastu kohtusse. Saaliste aga pareerib, et majaomanik teadis ukse ülevärvimisest ja isegi toetas neid rahaliselt. Asja teeb nende sõnul veel kahtlasemaks, et ukse restaureerimise projekti ja tegeliku restaureerimise teeb erinev firma.
Uks on restauraatori hoole all
Kirgede tormi keskmes olev uks on samal ajal 20-aastase staažiga tuntud restauraatori Tiit Hindpere hoole all, kes ennistab 19. sajandi lõpust pärit eset vastavalt sellele samale ligi 2000-eurosele projektile. "Otseselt see ust ei riku, et see on üle värvitud, ära tuleb nagunii puhastada, kui uuesti teda restaureerima hakata," selgitas Hindpere, et roosa värv ajaloolisele esemele kahju ei teinud.
Muusikalikool argumenteeris algusest peale, et keegi ei tea tegelikult, milline oli ukse ajalooline välimus, sest vanim teadaolev foto pärineb aastast 1977 ja seegi mustvalge. "Eks siin on pruun puit, natukene paatinat paistab, natuke pahtlit paistab ja väga palju värvi ei paista," tunnistas ka Hindpere.
Kuigi linn nõudis muusikalikoolilt ukse taastamist ajaloolisele kujule, aga uurimise käigus 19. sajandi lahendus välja ei tulnud, siis disainiti uksele lihtsalt tagasihoidlikum värvilahendus. "Tegelikult ei ole meil olemas värvifotosid 20. sajandi algusest näiteks, kus me oleksime võinud algset värvilahendust täpselt välja lugeda näiteks foto pealt. Ja seetõttu need viimistlusuuringute põhjal tehtud värvilahendused ei olegi alati sada protsenti täpsed, aga nad on siis nii-öelda kõige lähem lahendus sellele, et milline see uks algselt võis olla," selgitas Kuningas.
Restauraator Tiit loodab, et uue ilmega uks saab ette veebruari lõpus või märtsis, millal aga lõpeb Andrese-Pearu stiilis vägikaikavedu raha pärast, võib vaid oletada.
Toimetaja: Rutt Ernits
