Näkiuurimiskeskus on ühtlasi Eesti esimene kalaspordimuuseum, kuhu toodi eksponaate ka avamispäeval, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Praegu on Põltsamaa jõeäärsed näkid lume all ja neid saavad kanuumatkajad täies ilus vaadata taas kevadel. Selleks, et näkiuurijad saaks tondilisi talvel soojas uurida, toodi mõned neist keskusesse.

Näkiuurimiskeskuse eestvedaja Kaur Saluse hinnangul võiks päästjad kasutada tänapäeval näkke ja merineitsisid veeohutusalase tegelasena.

"Eesti näkimuistendis on ju üks muistend, kus on näkk palgi näol. Praegu räägitakse lastele, et kui vees midagi vedeleb, ei tohi sinna peale minna, võib ära uppuda - kukud maha, libised, lööd ära. Aga Eesti rahvas ajas targalt, rääkis lastele muinasjutte ja lapsed uskusid," rääkis Salus.

"Mu ema hirmutas meid sellega, et meil oli tiik ja lahtine kaev õue peal, ja samamoodi räägiti meile näkkidest. Ja tõesti, see näkk ikkagi aitas hoida lapsed eemal. See oli austus ja hirm," rääkis pandiverelane Karoliine Lagle-Zirnask.

Näkiuurimiskeskusel tööd jätkub, sest seda teemat Eestis väga palju uuritud ei ole. Tuntuim sellekohane raamat on Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja". Küll on uurijatele teada, et sageli kalasabaga kujutatud näkid on tegelikult sisserändajad.

"Lugudes on nad võtnud kandva rolli, aga ajalooliselt on eesti näkk olnud meesterahvas, ta on võinud võtta esemelise kuju või ka virtuaalnäkid on olnud - niisugune hall udu või must kogu," selgitas Salus.