"Eks ta ole päris kole ettevõtmine. Jooksust on siin asi väga kaugel. Peamine point on see, et keha ei tohi mitte mingil juhul minna higiseks. Kui see juhtub, siis on see võistlus põhimõtteliselt läbi," rääkis Juht.

"Hirmuga ei oska seda isegi enam ette kujutada, sest tingimused on väga keerulised, kuna see temperatuur kõigub üles-alla. Eile oli –17 °C, hetkel on –30 °C, ja ma kujutan ette, et Dawson City's on –40 °C hetkel. Mida ülespoole lähed, seda külmemaks läheb."

Juht nentis, et eks tal tuleb siiski ka joosta. "Ma arvan, et see keskmine kiirus heal juhul on 9 minutit/kilomeeter. Plaan on tehtud, et 13 päeva on see max aeg, aga kõik see toidu valmistamine ja tegemine, magamine, asjade pakkimine, lahtivõtmine võtab aega, et seda on väga raske teoreetiliselt hetkel hinnata. Ma arvan, et terve päeva peale läheb kuskil tund aega ainult pakkimise ja söömise peale."

Uneaega saab ta ise valida, aga küsimus on selles, kui palju suures külmas magada tahaks. "Seda me näeme võistluse ajal, mis keha tegema hakkab." Ta lisas, et varustus on tal tip-top ja selle taha võistlusel osalemine kindlasti ei jää. "Siin on pigem see, et kui tunned, et midagi on valesti, siis sa pead kohe sellele reageerima, sest kui sa ei reageeri ja lükkad seda edasi, siis võib see lõppeda väga halvasti."

Suurimad ohud sellel retkel on varvaste ja sõrmede ärakülmumine, märkis Juht. "Või kui küttepaak, millega me teeme süüa, hakkab lekkima ja sa võtad selle paljaste kätega kätte. See tekitab sulle kätele kohe külmakahjustuse. Need ohud on väga suured."

"Sa võid näha illusioone, kuna sul on sada kilomeetrit sirget kuskil metsas minekut. Sa lihtsalt näed kogu aeg puid, seal ei ole rohkem mitte kedagi. Ma ei ole kunagi illusioone näinud, aga inimesed räägivad, et kui sa seal nii pikalt oled ja paned unefaasis sellist retke, siis tekivad illusioonid ja hakkad nägema igasuguseid huvitavaid asju."

Karud praegusel ajal õnneks magavad, märkis ta. "Siin on igasuguseid muid huvitavaid loomi, aga õnneks nendega mingit probleemi ei ole."

Ta tunnistas, et võistluseks ettevalmistumisel tekkis tal ka hirm. "Mul tekkis isegi stress, kuna see tundus väga hull, et kas ma ikkagi olen ikka võimeline seda tegema, sest sellist kogemust ei ole. Aga nüüd, kui ma selle kursuse läbi tegin ja sain aru, et tegelikult on väga palju võimalusi selleks, et mitte midagi ei juhtu, et sa saad teha vabalt lõket metsas. Sul on neid variante väga palju. Läheb külmaks, hüppad kiiresti magamiskotti, soojendad keha üles, tuled välja, liigud edasi."

"See füüsiline probleem ei olegi nii suur. Pigem see, kuidas sa oma strateegiat läbid. See igapäevane rütm peab olema õige, et sa ennatlikult teed neid asju, mitte viimasel hetkel."

Ta tunnistas, et kui ta ikkagi peaks võistluse ajal tundma, et see asi ei ole tema jaoks, siis ta võib selle ka katkestada. "Kõige suurem võit on tulla ikkagi terves tükis tagasi. See ei ole võistlus. Inimesed tulevad kulgema ja kogema. Ma arvan, et ma olen juba väga suure kogemuse saanud ja olen endaga ära teinud väga suure töö, et sinna minna. Ma olen tõsiselt palju asju juurde õppinud ja näinud väga toredaid inimesi. Täitsa äge kogemus on see."