Koomik Dylan Moran: Eesti inimesed on väga sõbralikud, aga veidi häbelikud
17. märtsil esineb Alexela kontserdimajas koomik Dylan Moran, kes on Eesti vaatajatele tuntud telesarjast "Black Books". Telefoniintervjuus tuli juttu nii tema eelmistest visiitidest Eestisse kui koomiku muutunud rollist.
Mis on põhilised teemad, mida sa oma uuel tuuril "Dr. Cosmos" käsitled?
Elu, surm, vananemine, noorus, lapsed, maailm, hullus, tervis, loomad, miks me elame, snäkid, aluspesu, kassid, vannitoad. Kas ma pean jätkama?
Ma arvan, et sellest piisab. Leidsin hiljuti raamatupoest sinu miniformaadis raamatud, millest üks kannab samuti nime "Dr. Cosmos". Kas su uus tuur on selle raamatuga kuidagi seotud?
Mingis mõttes küll, sest mulle meeldis see pealkiri. Me võime leida mingeid sarnasusi raamatu tegelaskujuga, aga see on pigem lihtsalt väike vihje vaatajatele. Uus tuur on minu moodus universumi päästmiseks.
Kas sa kirjutad praegugi midagi? Tahaksid sa sellele veel rohkem pühenduda?
Ikka kirjutan, ma kirjutan alati midagi. Hetkel on mul käsil üks teleprojekt ja kirjutan ka üht kirjandusteost. Alati on midagi käsil, mille ma ka lõpuks välja annan.
Kas koomiku ja näitleja rollid on erinevad?
Kindlasti, sest kui sa oled näitleja, siis pead olema keegi teine ja üritama kellegi teise kingadesse astuda. Võib isegi öelda, et kui sa oled näitleja, siis pead olema ükskõik kes (anybody, toim.), aga kui oled koomik, siis pead olema kõik korraga (everybody, toim.). Kui sa räägid ruumitäie inimestega, siis pead suutma peegeldada kõiki neid inimesi, kes saalis istuvad.
Näitlejana kehastud sa kellekski konkreetseks, aga koomikuna peab inimene suutma sinuga isiklikult suhestuda. Sa räägid probleemidest ja teemadest, mis meid kõiki puudutavad, olgu see siis armastus, viha, hirm või mure.
Sinu arvates peaks näiteks praegusel hetkel koomik kindlasti rääkima Brexitist ja Trumpist, näiteks?
Kõigest peab rääkima, aga pole konkreetset nimekirja asjadest, mis tuleks ära mainida. Sa peaksid saama rääkida kõigest, millest tahad.
Kui saaksid valida näitleja või koomiku ameti vahel, siis kumma sa võtaksid? Kas suudaksid üldse valida?
Ma ilmselt valiksin koomiku, sest olen sellega harjunud. Olen koomikuna tuuritamisega nii harjunud, et kui ma iga paari aasta tagant ülemaailmsele ringreisile ei lähe, siis tunnen end imelikult.
Näitlemisest rääkides pean ma küsima ka "Black Booksi" kohta. Kas on ka võimalik, et "Black Booksile" tuleb kunagi uus hooaeg?
Ei, ma ei vaata kunagi tagasi, vaid proovin teha ikkagi uusi asju.
Sa tuled nüüd juba mitmendat korda Eestisse esinema. Mida sa mäletad viimasest korrast, kui siin käisid?
Mind üllatab alati see, et Eesti inimesed on väga sõbralikud, aga veidi häbelikud. Eestlasi huvitab see, mis toimub laiemas maailmas, vaadatakse eriti just Euroopa poole. Võrreldes viimase korraga, kui ma Eestis käisin, on Eesti saanud veelgi enam osaks Euroopast, iga aastaga läheb olukord paremaks.
Eestis olles ei esine sa mitte ainult pealinnas Tallinnas, vaid ka Tartus. Kas sa mäletad ka nende linnade erinevusi?
Jah, kindlasti. Tartu on palju vaiksem linn. Ma mäletan seda, et tulin Tartus bussi pealt maha ja kuna mul oli jalaga probleem, siis pidin kõndima kepi toel ja lonkasin veidi. Aga Tartusse jõudes oli seal kohutav vihmane ilm ning suur osa inimesi nägi minu moodi välja - kepid olid käes ja seljad olid küürus.
Esinemisele jõudes, kui ma vaikselt lavale lonkasin, siis ütlesin, et mind võiks vist linnapeaks valida, kuna näen välja täpselt samasugune nagu kõik teised. Inimesed olid selle peale aga ehmatunud, kuna Tallinna linnapeaga juhtus midagi...
Jah, üks tema jalg ampulteeriti.
Täpselt, aga ma ei teadnud seda. Kui ma selle nalja tegin, siis kõik arvasid, et ma teen nalja Tallinna linnapea ja ta jala kohta, aga tegelikult mitte. Seega üllatusi juhtub palju - kui ma oleksin seda teandud, siis poleks seda nalja ilmselt teinud.
Kas Põhjamaades esinedes pead sa midagi oma kavas ka muutma? Midagi välja võtma, midagi juurde panema?
Otseselt mitte, kuigi ma üritan igas kohas rääkida just sellest riigist või linnast. Kui ma olen Eestis, siis tahangi rääkida Eestist, mistõttu ma suhtlen koha peal olles palju kohalikega, samuti vaatan ma Eesti uudiseid. Ma ei tule kuskile ega tee nägu, justkui ma oleksin ikka veel Ameerikas, Austraalias või Inglismaal. Olen ikkagi seal, kus olen.
Oled olnud koomik üle 20 aasta. Kas selles vallas on aja jooksul palju muutunud? Kas koomikult oodatakse nüüd midagi muud?
Ma arvan küll, sest kõik on muutunud tänu internetile palju globaalsemaks. Meil on nüüd kolm erinevat maailma: meid ümbritsev maailm, meie sisemaailm ja lisandunud on ka virtuaalne maailm. Seetõttu on muutunud ka koomiku võimalused.
Kas võib seega öelda, et tänapäeval on raskem koomik olla?
Ma ei ütleks, et oleks raskem, pigem just huvitavam.
Kui sa koomikuna alustasid, kas sul olid ka iidolid, keda sa üritasid jäljendada või kes olid sulle eeskujuks?
Olid küll, aga samas ei olnud mul kunagi plaani koomikuks hakata. Ma ei närinud küüsi ega teinud nimekirja asjadest, mida on koomikuks saamiseks vaja. Ei, ma olin lihtsalt üks noor tüüp, kes naeris asjade üle, mis olid naljakad.
Võib öelda, et minu iidolid olid need inimesed, kellega koos ma üles kasvasin - sõbrad, onu, kelle suu liigub rääkides kummaliselt või tädi, kes ei pane kunagi jooki käest ja paneb rääkides alati silmad kinni. Samasugused lood ümbritsevad meid kõiki.
Koomikuks olemine ei ole nagu lühijutu kirjutamine, minu jaoks põhineb see pigem improvisatsioonil. Sinna jääb alati ruumi sellele, mida ei saa eales ette planeerida.
Aga kui suur osa sinu esinemistest on ette kirjutatud?
Ma ei oska öelda numbreid, et oleks näiteks 50 või 70 protsenti, sest see on igal õhtul erinev. Kõige parem vastus sellele oleks tulla kahele erinevale esinemisele, siis saab näha, milline on nende ühisosa.