Vastuseks küsimusele, kas Veesaar ise ei tahaks uut teatrit NO99 majja tegema tulla, tõdes ta, et see rong on läinud. "Ma võin siin lihtsalt rõõmuga ringi vaadata, aga mingeid plaane selle majaga seoses minul küll ei ole." Ta märkis, et näitlejana läks tal tollases Vanalinnastuudios hästi, kuid juhina mitte nii väga.

Veesaarel tuli 15 aastat tagasi majast nii kiiresti lahkuda, et ta ei saanud oma isiklikke asjugi kaasa võtta. "Ma läksin nagu evakueeritud siil. Minister palus mul kirjutada lahkumisavalduse, mida ma ka lolli peaga tegin, oleks võinud ju keelduda, ja siis enam ei olnud mul sellele majale ligipääsu. Siia jäi mu isiklikke asju. Kõiki ma ei mäleta, aga ma mäletan kahte paari kingi, millest mul kahju oli."

Suitsuruumi külastades märkis Veesaar, et nende ajal polnud suitsetamise keeld veel piisavalt levinud. "Nii et me suitsetasime igal pool."

"Eino Baskin võttis mind nii tööle. Vanalinnastuudio oli siis veel seal Raekoja platsil Õpetajate majas ja me otsapidi kolisime siia. Siin ei olnud mingit blackbox'i ega mitte midagi. Vana nõukaaegne saal, ma isegi ei tea, milleks seda kasutati. Lava oli võrdlemisi kitsas ja kohutavalt külm saal vanade akendega, mis lasid tuult läbi."

Ta meenutas, et kord isegi süttis tolmune kuliss ühest prožektorist. "Eino Baskin parajasti pidas laval monoloogi ja tuli lavalt ära alles siis, kui juba leegid paistsid sealt kulissist. Tuletõrjujad tulid ja kustutasid ära. Oli natuke kärsahaisu, aga etendus läks edasi."

Veesaar tõdes pärast pikemaid otsinguid, et kingad tuleb ikkagi vist maha kanda. Ta ütles, et kui peaks ise praegu midagi nendes ruumides tegema hakkama, siis ta teeks väikese muusikaliteatri. "Väikese trupiga väikese muusikaliteatri. Aga õnneks minu käest keegi ei küsi seda ja minule seda maja ei anta. Mina tegelen oma asjadega edasi."