"Ma tulin siia praktikale ja alguses ei kujutanud üldse ette, mis mind ootab. Ma tegelikult ei teadnud ka onkoloogia valdkonnast siis veel mitte midagi. Ja siis mulle jõudis kohale, et minu enda vanaema oli siin osakonnas olnud hinnatud onkoloogi ja siis ma kuidagi tajusin ära, et see on õige koht minu jaoks, kuhu jääda," ütles Aruväli "Ringvaatele".

"Alati on hästi emotsionaalne, kui on tegemist leinaga, ja eriti, kui on nooremad patsiendid, kes on lahkunud meie osakonnas ja nende lähedased on olnud selle osakonna [radio- ja onkoteraapia – toim] kõrval," märkis Aruväli.

"Kui lähedased viibivad patsiendi juures surma hetkel, siis ma arvan, et isegi kui nad teavad, et see surm on tulemas. Neile on seda selgitatud, nad on tegelikult teadlikult olnud haigusest kuid, võib-olla isegi aastaid. Aga kui see reaalne surmahetk jõuab kohale, siis keegi ei ole selleks kunagi valmis. On inimesed, kes tõmbuvad endasse ja vajavad rahuhetke. Ja on inimesed, kes hästi avatud ja kõvahäälselt seda väljendavad."

Ta lisas, et selliseid hetki on tal haigete lähedastega tulnud läbi teha lugematu arv kordi. "Ma arvan, et rohkem kui enamik noori inimesi peaks nägema." Ta tõdes, et ka tema vajab vahepeal teistsugust kohta, kus end välja elada ja oma emotsioonidega hakkama saada. "Õnneks meil on viimastel aastatel siin osakonnas tekkinud fantastiline meeskonnatöö, et see õenduspersonal on tõesti imeline."

TÜ kliinikumi teine radio- ja onkoteraapia õde Heleri-Mall Roosimäe mäletab esimest korda, kui Aruväli tunnistas talle, et on sellest tööst väsinud. "Siis ma sain aru, et see töö võib olla väsitav, need patsiendid on rasked, tööd on palju. See kurvastas mind veidi, sest me olime Lemmega juba väga lähedaseks saanud. Lemme kaalus plaani osakonnast ära minna."

"Mul ei olnud mingeid teadmisi keemiaravimitest või kiiritusest või diagnoosidest ning kahjuks ma puutunud koolis tol ajal ka onkoloogiaga ka kokku," tunnistas Aruväli. "Ma proovisin kogu aeg patsiente nõustada ja neid teadmisi ise uurida ja ise otsida. Seda kõike oli lihtsalt liiga palju."

"Ma olin just tulnud tagasi ühelt ürituselt, kuhu ma mõtlesin, et ma Lemme saada. Ma tulin sealt tagasi väga suure empower'iga, et kui Lemme sinna saata, siis äkki midagi muutub, ja nii läks," rääkis Roosimäe.

Arumäe ütles, et paljud ei saanudki aru, et tal üldse midagi viga oleks. "Ma sain sellest ise aru, kui sattusin onkoloogia meistriklassi Šveitsis, kuhu mind Heleri-Mall Roosimäe julgustas minna. Kui ma läksin sinna ja hakkasin rääkima oma tööst teiste Euroopa onkoloogiaõdedega, siis sain aru, kui läbi ma endaga olin. Mul lihtsalt pisarad voolasid."

Arumäe üritab elada võimalikult palju hetkes ja nautida just seda, mis praegu on. "Mitte liiga palju mõelda liiga kaugele, sest me kunagi ei tea, kaua meil aega on antud. Aga ma tahan elada seda täisväärtuslikult." Ta arvab, et see ei ole halb, et seda talle just tema osakonnas omamoodi pidevalt meelde tuletatakse. "Siin osakonnas ma olen näinud rohkem lootust, usku ja reaalset elu eest võitlemist kui ma oleks iial arvata osanud."

2-aastaselt sai Aruväli insuldi ja arstid ütlesid tema vanematele, et ta ei pruugi isegi kõndima hakata. "Mul diagnoositi osaline vasaku kehapoole halvatus ja minu väike aju tol hetkel juba otsustas, et see ei saa mind piirama. Ma olen eluaeg teinud füsioteraapiat, teinud trenni, mu ema pani mind klaverit õppima, et mul saaks käsi tööle. Mu vanemad pidevalt julgustasid mind."

Aruväli on lõpetanud peale selle ka muusikakooli kiitusega. Aga seegi pole veel
kõik, sest muu hulgas töötab ta ka zumba-treenerina. "Aga arstiks ma saada ei soovi."