Jaan Martinson reastas oma möödunud aasta kõige lemmikumad krimkad
Raamatusõber ja Eesti Päevalehe ajakirjanik Jaan Martinson luges eelmisel aastal läbi 60 krimiromaani ja on juba 16 aastat koostanud kõige paremate kriminaalromaanide edetabelit. Martinson reastas "Ringvaates" oma 2018. aasta lemmikud.
Kokku luges Martinson eelmisel aastal läbi vähemalt 120 raamatut. "Tegelikult oli vist natuke rohkem, aga sinnakanti." See tähendab, et ta loeb iga nädal läbi umbes kolm raamatut.
"Mida ma targemat teen? Enamus inimesi vaatab vabal ajal telekat. Aga paraku ma vaatan AK uudiseid, natukene sporti. Mul on spordiga ka omad suhted, et ma olen õppinud vaatama niimoodi, et Meistrite Liiga jalgpall käib vaikselt telekas kõrval, hääl on maha keeratud, silmanurgast vaatan. Lüüakse värav, siis vaatan lähemalt, võib-olla lõpuminuteid vaatan ka. Suudan tegutseda kaks ühes."
Martinson loeb ainult eestikeelseid krimiromaane. "Ma ei jõua rahvusvahelisi lugeda. Ma olen proovinud, aga lihtsalt eesti omasid tuleb sedavõrd palju peale. Ma tahaks natuke lugeda ka mittekrimkasid. Ajalugu, populaarteadust, vene kirjandust, ulmet."
5. koht – Antonio Manzini "Aadama küljeluu"
Antonio Manzini "Aadama küljeluu". Autor: ERR
"Itaaliat täis – head veini, Itaalia häid toite, Itaalia elu. Aga samas on peategelane politseikomissar parajalt irooniline. Ta on hästi kummaline mees ja natukene äraspidine. Väike kanepisuits on täiesti lubatud. Kui vaja, siis annab tüübile naha peale, aga kõige selle juures ta jääb ääretult sümpaatseks. Sa vaatad küll, et pealtnäha ta ei ole õige mees, aga kui niisugused vennad on politseis, siis asjad lahenevad ja on julge tunne olla."
4. koht – Jo Nesbø "Janu"
Jo Nesbø "Janu". Autor: ERR
"See on tema 11. raamat Harry Hole'i sarjast ja ma kujutan ette, et maailmas ja ka Eestis on väga palju Jo Nesbø fänne. See on norralane, kes ei lahenda sotsiaalseid probleeme. Tegelikult Norra krimikirjanikud enamasti räägivad, mis on riigis halvasti, Jo Nesbø teeb seda väga harva. Üldiselt mitte. Aga teine asi on see, et need kuriteod on ääretult keeruliselt konstrueeritud, aga Harry Hole, kes on tüüpiline kaasaegne meesterahvas – ülekaaluline, tarvitab liialt alkoholi, tööstress, tal on kogu aeg halb olla, tal on kõigiga halvad suhted. Depressiivne komissar. Ütleme, et aeg-ajalt on pilt eest ära – liiga palju viskit ja muud – aga ometi ka tema on kirglik vend ja ääretult järeleandmatu ning sa elad talle kaasa. Sa ei loegi seda asja nagu krimilugu. See on kliinilisest vampirismist, aga sa elad ikkagi vennale kaasa."
3. koht – Jussi Adler-Olseni "Poiss varjust"
Jussi Adler-Olseni "Poiss varjust". Autor: ERR
"Siin minnakse just teemadesse, millest meie väga ei tea. Aga mis tegelikult eksisteerivad. Siin on kaks lugu. Üks lugu on mustlaspoisist, kes põgeneb romade juurest selleks, et säilitada tervis, sest oli oht teda vigastada, sest vigastatud noormees teenib palju paremini kerjates raha. Teine asi on see romade seltskond, kes on parasjagu kuritegelik ja ta paraku laseb sealt jalga. Ja siis on komissar Mörk, kes ajab omi asju, ta on ääretult laisk, ei viitsi kunagi mitte midagi teha, aga ta on sulgunud keldrisse ja lahendab seal vanu kuritegusid. Aga tal on hea sekretär, kes sunnib ta tööle. Ta on ka ääretult lahe tüüp ja siis tema ja selle roma noormehe teed saavad ühel hetkel kokku ja siis läheb action'iks."
2. koht – Ane Rieli "Vaik"
Ane Rieli "Vaik". Autor: ERR
"Tükk aega mõeldi, kas ta on kriminaalromaan või mitte ja ta paigutati kriminaalromaaniks. Kaasaegne krimikirjandus on nii laiaks läinud, et Dostojevski "Kuritöö ja karistus" on ka krimi. Seal on lahendada ääretult keerulised probleemid – kuidas on lapsed manipuleeritavad vanemate poolt, eriti veel, kui nad ei puutu muu ühiskonnaga kokku, sest isa on jumal, kui ema noogutab kaasa, siis kõik ongi nii õige, kui isa ütleb. Tüdruk käib linnas ainult öösiti ja varastamas, sellepärast, et isa ütleb, et nii on õige."
1. koht – Jean-Christophe Grangé "Reisija"
Jean-Christophe Grangé "Reisija". Autor: ERR
"See on ääretult huvitavalt üles ehitatud ja ääretult huvitav teema. Üks psühhiaater äkitsi avastab, et ta ei olegi see, kes ta tegelikult on. Inimene hakkab siis ajas tagasi minema, et teada saada, kes ta siis tegelikult on, kust ta on tulnud ja mida ta peaks tegema. Mingil salapärasel põhjusel ajavad teda taga parasjagu kuritegelikud jõud ja politsei, ning samm-sammult ajas tagasi minnes proovib ta leida oma tegelikku mina. Õudselt hästi kirjutatud, sa ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuma hakkab."
Toimetaja: Merit Maarits