Vabatahtlikud vennad Millingud: selleks ajendab omakasu muuta kodu ümbrus turvalisemaks
"Ringvaate" otsestuudios olid külas vabatahtlik päästja Madis Milling ja abipolitseinik Tõnis Milling, et rääkida oma tööst vabatahtlikuna ning kutsuda üles inimesi teada andma inimestest, kes on ühel või teisel moel aidanud viimasel aastal muuta elu meie ümber turvalisemaks.
Madis Millingust sai vabatahtlik päästja 2012. aastal. "Aga kindlasti ei ole ma maailma kõige aktiivsem. Neid, kes panustavad oma aja, pere ja teinekord ka oma rahakoti arvelt, on minust oluliselt rohkem."
Madis nentis, et vabatahtlikuks päästjaks ajendas teda hakkama puhas omakasu. "Kui sa ikkagi tahad, et sinu kodu ümber oleksid asjad korras, sinu kogukonnas oleks turvalisem, siis tuleb ikka ise käsi külge panna. Ei saa jalad ahju peal vedeleda ja öelda, et miks riik midagi ei tee."
Jõulude ajal käis Madis abis näiteks Nurmiko suurpõlengul. "Ma olin valves. Ma olen nüüd kolm aastavahetust jutti valves olnud. Eelmised kaks läksid õnneks väga rahulikult. Nüüd see aastavahetus, uusaasta esimestel minutitel saime – nagu meie ütleme – kellad sisse ja tuli minna."
Madis tõi välja veel põhjuseid, miks ta vabatahtliku päästjana töötab. "Sa saad tegeleda diametraalselt teise asjaga, mida sa iga päev tööna teeksid. Kas või päästeauto juures käed õliseks tegemine on nauding." Peale selle, et ta on saanud tulekahjude kustutamise alase väljaõppe, on Madis Milling ka alarmsõiduki juht.
Madise sõnul pole neile antud konkreetset kohustust, kui palju tunde nad nädalas tööd peavad tegema. "Nii, kuidas ma ise planeerin."
Tõnis Milling läks vabatahtlikuks politseinikuks 2007. aasta pronksiööl. "Üks asi on see, et see adrenaliin. See, et sa saad teha midagi sellist, mis paneb sul endal vere keema. Loomulikult on siin mu enda huvi mängus, et kui ma pean kinni roolijoodiku, kes võib-olla mõni aeg hiljem sõidaks surnuks minu lähedase inimese, siis see on väga tugev panus."
Tõnis püüab keskmiselt teha 2–4 korda kuus ühe 12-tunnise vahetuse. Ta tunnistas, et päästis eelmisel aastal ka ühe elu. "Ma päästsin Kunderi tänaval siili elu. Siil oli tee peal, võtsin ta kõrvale ja panin ta ilusti põõsasse. Ma päästsin tegelikult elu."
Tõnis märkis, et mingisugust tasu sellise töö eest ei ole. "Täna maksan ma ka oma sõiduraha ise, mille eest ma sinna kohapeale sõidan. Minu tasu on see, et ma lähen sealt alati hea tundega minema." Ta tunnistas, et teinekord on läinud ta töölt ka halva tundega minema. "Kui sa pead ühe vahetuse jooksul viima viis korda inimest kainenema. See pole kõige meeldivam moment selle juures."
Toimetaja: Merit Maarits