Leida Rammo: praegu on väga suurte kontrastidega põlvkond ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

94-aastane näitleja Leida Rammo tunnistas ETV aastalõpusaates "Aasta säravaimad tähed", et tema vanuses pole enam inimesele palju vaja. Samas tundis ta muret, et ühiskond tarbib liiga palju, hävitades loodust ja mängides liialt oma egoismi peale. Siiski on praegu kasvamas suurte kontrastidega põlvkond, kelle seas leidub ka palju tarku ja positiivseid inimesi.

Oleme terve aasta tähistanud Eesti vabariigi 100. sünnipäeva ja olnud väga rõõmsad sellise numbri juurde jõudmise puhul. Teie olete ainult kuus aastat noorem kui Eesti Vabariik. Kas teie ootate ka kannatamatult enda 100. sünnipäeva?

Ei, üldse mitte. Sellepärast, et ma ei taha endast rääkida, aga ma olen oma sõbrataridelt ja tuttavatelt küsinud, et - muuseas, üks on 88 ja teine 101, saab maikuus 102 - millal nad tahaksid surra. Nemad ütlevad kõik, et noh, võiks ju 90-ni elada, aga rohkem mitte. Enamus arvab, et nad nii kaua ei ela ka.

Teie olete juba 94, kuidas teil läheb?

Mis mul läheb. Eks ma olen kunstlik olevus ikkagi, sellepärast, et ma olen sõltuv meditsiinist, kahjuks. Kõik minuealised inimesed ja palju nooremadki elavad ainult meditsiini peal. Ma ei pea seda täiesti õigeks, kas seda vaja on? Aga ei ole vanainimesel võimalust otsustada, millal ta maailmast lahkub, seda peetakse kuriteoks ja seda seadust pole vastu võetud. Vanainimene piinleb ja ootab surma. Paljud ootavad, aga surm ei tule nii kergesti. Surm võib valudega tulla ja väga piinelda võib inimene, aga seadus näeb ette ikka, et teda tohterdatakse veel. Kas see on vajalik, seda küsimust peaks arutama rohkem vanainimeste endiga. Aga nendelt ei küsita.

Hea, Leida, ega ma ei saanud praegu nii aru, et te ootate oma surma?

Jah, ma ootan Godot' d nagu öeldakse.

Aasta säravaimad tähed: Anu Välba ja Leida Rammo Autor: Kairit Leibold/ERR

Kas elus on nii vähe, mis teile rõõmu valmistaks?

Teate, mina olen elanud üle kolm põlvkonda ja iga põlvkond on täitsa erinev. Absoluutselt erineb. Maailmas on praegu kuus miljardit täiesti uut inimest minu jaoks, aga mina olen see vana jääk. Ütleme, et ma ei ole veel 100, aga just need 90 ja üle 100, ma ei tea, kui palju neid maailmas on, ma pole statistikas ka kuulnud seda, aga minu meelest oleme meie ülejääk. Enamus neist sooviks elust lahkuda väärikalt ja ise otsustades.

Kas praeguses elus on midagi sellist ka, mis teid naerma ajab ja mis teile päriselt rõõmu valmistab?

Ega suurt ei ole. Ei! Ma ei mäletagi, millal ma viimati naersin.

Mida nooremat põlvkonnad võiksid teilt õppida?

Mul on muidugi elukogemus olemas. Võiks õppida seda, et maailm keerleb ja meie keerleme ja kõik muutub. Muutub nii meis endis kui ka teistes. Need inimesed, kes tahavad kramplikult hoida mingist vanast kinni, noh ütleme näiteks, et meil peab olema bensiiniauto, me rikume ju maailma. Kas me oleme inimesed, kes reguleerivad midagi? Milleks on meil mõistus? Loomariigil ei ole seda, aga loodusseadusi nad täidavad. Meie püüame kusagile ette minna. loodus areneb teisiti, aga meie püüame panna inimese tahtmise järele tema liikuma. Sellest ei tule midagi välja.

Kas me oleme loodud siia maailma üldse hävitama? Kas ongi inimkond selleks tekkinud või inimesele mõte selleks antud, et hävitada maakera? Praegu milline segadus valitseb maailmas. On õudne mõelda, me ei tee muud, kui ainult rikume loodust. Seda kõik progressiivi nimel, meie egoism, inimese egoism on ikka väga suur.

Ärge kiirustage! Milleks? Maakera ei liigu nii kiiresti. Maakera liigub ikka ühtemoodi 24 tundi, eksole. Millegipärast me tahame kümne tunniga teha ringi ära kuidagi.

Anu Välba ja Leida Rammo Autor: Kairit Leibold/ERR

Mille peale teie aega kulutate? Mis üldse väärib seda, et te kulutaksite selle peale aega? Mis on see, mille peale te enam aega ei kuluta ja seda ei pea tegema, seda ei ole vaja teha?

Ma ei saagi millegi peale kulutada, sest ma ei saagi lugeda enam. Ainult mõtlemise peale.

Lugeda enam ei saa?

Ei saa! Ma palun oma tütart iga päev ette lugeda tund aega. Ma loen pimedate raamatukogus. Ma olen nüüd juba seal üle 500 raamatu lugenud sellest ajast, kui ma enam korralikult ei näe. Seda ma teen. Lugema peab minu meelest. Aga seda just praegune põlvkond noori ei tee. Muidugi on erandeid. Praegune on väga suurte kontrastidega põlvkond. On väga tarku inimesi, väga häid inimesi, väga positiivselt mõtlevaid inimesi, aga on ka teistsuguseid. On inimesi, kes on muidugi laisemad, teised on muidugi virgemad, aga põlvkondadesse arvestades, mis on mööda läinud - kolm põlvkonda - me oleme ikka laisemaks läinud. Ja meie kõnelused - mõni inimene kulutab mobiiltelefoniga pool päeva. See on nagu progress, aga mis ta tegelikult on?

Ei meeldi mulle, et ma ei saa otse inimesega rääkida. Muidugi on kõike vaja, informatsiooni on vaja, aga milleks nii kaugele minna, et ikka keerulisemaks teha seda.

Kohe on vana-aasta õhtu ja algab uus aasta, millal teie saate 95-aastaseks. Mida te ootate sellelt aastalt, Leida, kõige rohkem?

Mul ei ole midagi vaja. See ongi see, et ega vanainimesel ei ole vaja midagi. Tegelikult ei ole inimestel ka üldse nii palju vaja. Ei söö ju rohkem, kui sööb inimene. Kõigil on riided seljas. Me oleme juba nende toodete poolest jõudnud nii kaugele, et me juba ammu toodame üle, sest kõigil on riided.

Kas te räägite sellel juhul seda, et asju rohkem enam vaja ei ole? Vaja on ikkagi midagi muud, mis on südames, eks?

Mul on kaheksameetrine tuba, ma elan oma tütrega koos. Mul ei ole vaja midagi. Ma isegi ütlen, ma ei tahagi. Mul on isiklikke asju liiga palju.

Mida te ütlete, Leida, meile kõigile? Mis on elus kõige olulisem?

Et inimene oleks rahul endaga, et ta tunneks elust rõõmu.

Anu Välba ja Leida Rammo Autor: Kairit Leibold/ERR

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: