Playlist. 2018. aasta parimad lood ({{commentsTotal}})

Mick Moon intervjuu
Mick Moon intervjuu Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Detsember on lisaks advendiajale ka kokkuvõtete tegemise aeg ning kui vaadata muusikaportaale üle maailma, siis uputatakse lugeja täielikult kõiksugu edetabelitega. Parimad lood, albumid, muusikavideod, mida iganes. Ega meie saa kehvemad olla - koondasin Spotify'sse 200 lugu käesolevast aastast, mis enim tähelepanu ja kuulamist väärivad.

Tegemist ei ole siiski edetabeliga, sest lood ei ole playlist'is konkreetses järjekorras, pigem annavad edasi lihtsalt mingit ühtlaselt voolavat emotsionaalset tervikut. Kui plaate suudan veel kuidagimoodi ritta panna, siis lugude puhul läheks liiga keeruliseks.

Tõsi küll, playlist'i avavad Silk City "Eletricity" ja Calvin Harris "Promises" on kõige ilusam popmuusika 2018. aastast, mis üllataval kombel ei ürita hetkeksi vaadata praeguse hetke trende, vaid mängivad kavalalt nostalgiaga, meenutades nullindate vokaal-house'i ja french house'i. Sulnis ja ilus, pretensioonitu muusika.

Selline retrohouse oli tänavu üks ootamatuid suundasid, mis esile tõusis. Sama rada läks näiteks ka DJ Koze enda täieliku tantsuplahvatusega "Pick Up" ja Disclosure, kelle üks värsketest singlitest "Where Angels Fear To Tread" olekski nagu tolmusest arhiivist välja otsitud. Isegi Nicolas Jaar oma kõrvalprojektiga Against All Logic tuksus vanakooli house'i radadel, kuigi kunstilisemalt kui eelmainitud näited.

Põnevaid väiksemaid suundi oli veel. Produtsent SOPHIE rokkis mitmel rindel, andes välja eriti äkilise loo "Faceshopping" ja produtseerides Let's Eat Grandma paljukiidetud uue plaadi parima pala "Hot Pink". Samasse kategooriasse lendab Tommy Cash, kelle debüütplaati on juba saatnud rahvusvaheliselt suur edu ning millelt Danny L. Harle'i produtseeritud "X-Ray" muudab viimastel aastatel uuesti populaarsust kogunud trance'i hüperstiliseeritud popmuusikaks.

Eesti muusikas oli kahtlemata kõige olulisem märksõna sel aastal hip-hop, kus toimus täielik tulevärk. Muidugi, Nublu ootamatu tähelend ei vääri isegi enam mainimist, kui siis ainult see, et viimane singel "tmt" on parim, mis ta seni teinud on. Isikliku maitse poolest olid kõige meeldejäävamad hoopis kaks teist nime. Üks neist Mick Moon, kelle album "The Most" ilmus nii salamahti, et seda ei avastanud praktiliselt mitte keegi, mis sest, et tegu on ühe tugevaima musta muusika plaadiga Eestis läbi aegade. Teine, parimas mõttes outsider-räppar on James Wolfgang Rassakas, kellel on Spotify andmetel vaid 200 (?!?!) igakuist kuulajat, kuid kes võiks vabalt rahvusvaheliste elektroonika- ja räpihipsteri seas laineid lüüa. Mõnusalt tantsulise vanakooli hip-hopiga üllatasid ka Gorõ Lana tüübid, andes välja plaadi uue nime Catapulta alt.

Täiesti ootamatult kujunes minu aasta lemmikplaadiks aga Jungle'i teine album "For Ever", mis on täis lihtsat ja kergemeelset, kuid samas tohutult ilusat ja südamessepugevat hipsterpopi. Plaat, mis on ketranud kümned ja kümneid kordi ning ei näita veel tüütamise märke. Oleks võinud tabelisse kogu albumi panna, aga praegu vaid kolm lugu.

Aga kuulake ise, muusikat varieerub nii õrnast kitarripopist kõige karmima trummi ja bassini, seega loodetavasti leiab igaüks mõne endale meeldiva loo.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: