Kaidor Kahar käis mänguentusiastidega testimas videomängude muuseumi
"Ringvaade" käis interaktiivses videomängude muuseumi, kus saab diivanile pikali visata ja mängima hakata. Reporter Kaidor Kahar kutsus endaga muuseumit testima kaks mänguentusiasti – Helene ja Joosepi.
"Mu isa on arvutiprogrammeerija, mis tähendab, et me saime endale PC, kui ma olin umbes kolme- või nelja-aastane. Mu põhihobi oli vaadata, kuidas mu õde mängib ja siis natukene kaasa mängida, ja siis me vahepeal panime arvuti pausi peale ja siis ma joonistasin neid mängukohti," kirjeldas Helene Vetik.
"Üks põhimänge, mida me alati mängisime, oli näiteks "Alley Cat". See on ainult roosades, mustades ja valgetes värvides kassimäng, kus kass peab erinevatest tubadest läbi saama, läbi magavate koerte kuidagi hiilima, juustu seest püüdma hiiri jne."
Joosep Uusväli mängis esimese mängu samuti umbes nelja-aastaselt. "Kuskil isa töö juures oli "Dune 2", mida ma mängisin. Kui ma olin kuuene, siis me saime ka koju endale arvuti, mis ei olnud küll väga võimas, aga seal sai mängitud "Prince of Persiat" ja selliseid mänge. See oli nagu hobi."
Küsimus, kas mängud rikuvad inimese ära, on Vetiku sõnul sama, mis küsida, kas raamatud rikuvad inimese ära. "Kõik, mis me tarbime, olgu see visuaalne, kirjutatud kultuur – see on ikkagi loovus, fantaasia, ehk see arendab kindlasti."
Vetik meenutas, et kui ta oli väike ja ekraan hakkas punasega vilkuma – mis tähendas, et ta on mängusurmale väga lähedal – siis ta tihtipeale lihtsalt toitenupust lülitas arvuti välja. "Ma olin nii ärevuses ja lihtsalt nii kartsin seda hetke, kui ma olen mängult surnud."
"Mulle väga meeldis. Siia tulevikus tulevad siis DOS-arvutid ka – minu põhiline lapsepõlv. See tuleb siis ilmselt veel ägedam. Veel rohkem mänge, veel rohkem võimalusi."
Toimetaja: Merit Maarits