KUI ISEGI KAOTAN

Põgenen veel, kuid kelle eest
see ise olla võin, ei tea.
Hävitan end, sünnib legend,
kes maski all kurvalt naeratab.
Tahan minema siit, lasen lahti.
Tahan minema siit, ei jääda saa nii.
Põgenen veel enese eest,
kõik karjub mu sees.

Elan vaid iseendana,
kõik sillad põlema süütan.
Elan vaid iseendana,
ja ausalt peeglisse vaatan.
Enam ei saa ma oodata,
killud on aeg maast korjata.
Elan vaid iseendana,
ka siis, kui isegi kaotan.

Kuhu on jäänd ausus ja vaev?
Elame tormituulte väes.
Klaasistund pilk ja tühi naer võimuga käivad käsikäes.
Tahan minema siit, lasen lahti.
Tahan minema siit, ei jääda saa nii.
Valikud ees, millega veel elame ja õpime.

See tüdruk on läind, kes oli siin.
Uuestisünd, kadunud piin.
See tüdruk on läind, kes oli siin.
Nüüd elan iseendana.