Viisakus kaob suhete halvaks minnes tema sõnul suhtest esimesena. "Kui suhtes olemine tähendab töö tegemist, siis ei, aitäh, ma ei tahakski seal olla. Iga inimene, kellega me kokku saime, me pidimegi kokku saama. Seal vigu ei teki. Nii et, kui ei meeldi, tehke [lahkuminek] kähku ära, saab tulla järgmine," sõnas Tiitus.

Kannatused on tore asi, aga nad ei ole ette nähtud kaua kestma, märkis ta. "Nad on ehmatused. Otsida tuleb kohta, kus oleks hästi mugav. Seda ma kuulen ka kogu aeg, et astu välja oma mugavustsoonist, et vot siis läheb elu õnnelikuks. See on mulle alati nalja pakkunud, et kui ma panen su kinga sisse knopka, siis su elu on väga ebamugav ja kuidas see peaks sind õnnelikuks tegema?"

Seepärast kutsub Tiitus üles suhtes otsima oma mugavustsooni. "Et oleks soe, pehme, huvitav ja lõbus ning vaadake, kui heaks elu läheb." Seda pole tema sõnul mõtet oodata, et inimene saab alles siis teist armastama hakata, kui ta iseend armastama õpib. "Ma arvan, et ma ei oska seda täielikult elu lõpuni."

Ta tõdes, et on oma töös aastaid mestanud, et kuidas ta peab rääkima inimestele seda, et 1+1 on 2 ehk et olge teineteise vastu head, armastage üksteist ja kõik ongi korras. "Ma olen tahtnud rääkida inimestele asjadest, mis minu meelest on ilmselged." Ta tõdes, et suhetega seotud asjad on läinud kuidagi keeruliseks.

Autor: Kairit Leibold/ERR

"Need on läinud nii keeruliseks, et enamikul inimestel on selline tunne, et nendest ei olegi võimalik läbi minna." Seepärast ongi ta võtnud omale omamoodi missiooniks teha asjad uuesti lihtsamaks. "Inimesed on ikka tahtnud armastada, koos elada, sünnitada lapsi, elada lihtsat ja kerget elu. See on tegelikult kõikide inimeste unistus."

Tiitus ütles, et suhted on keerulised kodeeringute pärast. "Kui me sünnime, siis oleme puhtad paberilehed. Me salvestame neid asju, mis ümberringi salvestada on. Lapsed võtavad meile presenteeritava maailma üle automaatselt. Lapsed on ka kodeeritud selliselt, et nad hakkavad oma vanemaid puhverdama või neid kompenseerima. Matkima seda maailma, mis ees on."

Ta märkis, et see, kuidas meile lapsepõlves elu õppetunnid kätte antakse, on väga erinev. "Võiks arvata, et mõnel on raske kodu või oli alkohoolikute pere, aga seal tegelikult võis tihtipeale olla armastust rohkem ja mõne akadeemiku kodus võis olla hoopis jahedam õhkkond."

"Laste hülgamine ei ole mitte ainult nende mahajätmine või lastekodusse viimine." Laste hülgamine on ka nendega mitte tegelemine, lisas Tiitus. "Laps tahab hästi palju tähelepanu ja hästi palju füüsilist kontakti. Hellitusi ja hoidmist ning rohkem ei olegi vaja."

 Autor: Kairit Leibold/ERR

Ta nentis, et lapsevanemad ei pea last isegi niivõrd palju õpetama, sest lapsed lähevad maailma, kus maailm õpetab neile tohutult palju teadmisi. "Enamus on selliseid teadmisi, mida lapsevanematel üldse ei olegi. Laps õpib hädapärast ellujäämist vanematelt automaatselt." Aga mida lapsevanem saab anda, mida keegi teine hiljem anda ei saa, on hellus ja lähedus.

"Naise ja ema roll on selles mõttes väga lihtne – kaissu, kaissu, kaissu, kaissu – see, mis hiljem sõnadega tuleb, ei olegi enam nii tähtis. See on laste jaoks kõige olulisem asi üldse."

Tiitus ütles, et suhete puhul, kus inimesed üksteisele meeldivad, kuid palju kaklevad, on tegelikult palju lootust. "Lootust ei ole siis, kui ei taha enam. Kui inimene ei meeldi, käib närvidele ja on vastik." Ta lisas, et me tahame sellist olukorda, kus me tahame selle inimesega koos olla. "Ma olen oma mehega varsti 21 aastat koos ja lihtsalt tahan olla temaga koos kogu aeg."

Kui elementaarne viisakus kaob suhtest ära, siis ongi Tiituse sõnul suhe kadunud. "Paarikesed, kes on pikaaegselt õnnelikus suhtes, neil on säilinud elementaarne viisakus ja austus teise inimese vastu. See on pikaaegse suhte põhi. See on tegelikult kõik, mis seal vaja on – austus, lugupidamine, respekt."