"Me oleme ju eestlased. Kui me enam oma rahvakalendri tähtpäevi ei mäleta, siis sureb rahvakultuur välja ja siis hakkab vaikselt kõik välja surema. Sureb keel välja, sest kadrilaulud on hästi huvitava sõnavaraga, et varsti me üldse ei tea nende sõnade tähendust enam. Me peame seda ikkagi edasi viima," märkis Sooväli "Prillitoosile".

Kadrisandid liiguvad ringi perena. "Kindlasti peab olema kadriema, kadriisa, siis näiteks ketraja-sant, kes käib kedervarrega ringi ja tal võivad olla ka lambarauad, kuigi kadripäeval enam lambaid pügada ega kedrata ei tohtinud, et seda karjaõnne mitte ära viia, ja on omad keelud ja käsud ning toidud. See kõik käib kadripäeva juurde."

Hobuseks maskeeritud kadrid. Autor: ERR

Ta rääkis, et vanal ajal saadi mitu päeva enne kadripäeva kokku, et koos kadrilaule õppima hakata. "Ei ole nii, et lähete nutitelefoniga ukse taha ja siis loete sealt maha kadrilaulu. Kadrilaule peab olema nii palju, et pererahvas võib lasta enne kolm laulu ära laulda, kui ta kedagi sisse laseb." Ka tema paneb kadrisid ja marte proovile. "Las ikka laulavad, las ikka pingutavad."

Neile, kes kadrisid sisse ei lasknud, pidid kadrid ette valmistama igasugused sajatuslaulud. "Kui sisse ei lastud, tuli selle eest ikkagi karistada. Siis pandi kive ukse ette või korstnasse. Korsten pandi näiteks sammalt täis. Väikseid sigadusi tuli ilmtingimata teha."

Tänapäeval tahaks inimesed hea karja- ja viljaõnne asemel ilmselt rahaõnne, märkis Sooväli. "Ma arvan, et tänapäeval peaks kõige suuremat rõhku panema tervisele. Kõike muud saab osta, aga tervist ei saa osta. See on tänapäeval kõige olulisem."