Vene ajaloolane Leonid Mletšin: mis ka kõrvalt ei tunduks, Venemaa ja NSV liit on kaks eri riiki
"Ringvaate" stuudios käis Vene ajakirjanik ja ajaloolane Leonid Mletšin, kes esitles loetud päevad tagasi Tallinnas oma raamatu "KGB kirjutamata ajalugu" eestikeelset väljaannet. Tema sõnul oli kõige olulisem arusaamine tollal toimunu keerukusest.
"Meil kõigil, ka minul, oli üsna primitiivne ettekujutus, et käis ainult võitlus Gorbatšovi ja Jeltsini vahel. Ei. Mängus oli väga suur riik, tohutu suur hulk inimesi erinevate huvidega, kirgedega, soovidega. See oli sündmuste keeris."
Rääkides põhjustest, miks NSV Liit kokku kukkus, ütles Mletšin, et pole midagi parata, aga inimesed tahavad elada eraldi riikides. "See kirglik soov elada eraldi ei kadunud kuhugi 20. sajandil ja nagu näeme, ka 21. sajandil mitte. Inimesed tahavad elada oma riigis. Kui tekkis see võimalus, tehti see kohe ära. Kogu lugu."
Ta meenutas, kuidas ta oli NSV Liidu lagunemise ajal Inglismaal ja ulatas lennujaamas piirivalveametnikule CCCP passi, kes talle ütles, et aga sellist riiki enam ei ole. "Mul läks seest külmaks. Ma teadsin, et kõik on normaalne ja ma naasen koju, aga see tunne kadunud riigist vapustas sel hetkel tõesti ka mind. Ja paljude jaoks pole see valu kunagi kadunud."
Tänane Venemaa ja tollane Nõukogude Liit on tema sõnul täiesti kaks eri riiki. "Mis ka kõrvalt ei tunduks, need on kaks eri riiki. Minevik on alles, aga olulisel määral inimeste mõtlemises."
Tema sõnul tajutakse liidu lagunemist väga teravalt ajaloolise äpardumisena. "See tekitab solvumist, pettumist, kurbust, sest ehitati kommunismi, aga see ei tulnud välja. Taheti teha demokraatiat, see ei õnnestunud. See pettumuse tunne on meil sees ja paistab välja, tõsi. Aga muidugi elame täiesti teises riigis."
Küsimusele, kas on üldse võimalik kirjutada ausalt KGB ajalugu vastas Mletšin, et jah, aga asi pole üldse arhiivides. "Tuleb püüda mõista, mis meie riigis toimus ja eriti aastal 1991."
Enda sõnul teeb ta arhiivides tööd väga lihtsalt. "Loen kõike, mida saab lugeda. Küsitlen kõiki, kes saavad veel ütlusi anda. Kes on elus ja valmis rääkima. Kuna ma olen hea kuulaja, siis inimesed räägivad minuga."
Ta ütles, et igal inimesel on kas või kord elus tahtmine rääkida. "Kujutlege, et inimene, kes terve elu töötas Riikliku Julgeoleku Komitees, ei rääkinud kunagi kellelegi midagi, sest see oli teenistuses keelatud. Nad tahavad rääkida. Nad näevad, et minul on siiralt huvitav ja nad räägivad."
Mletšin sõnas, et kuigi on palju asju, mida keegi meist kunagi välja ei ütle, on väga palju sellist, mida nad tahavad jagada. "Ja sellest piisab." Ta lisas, et vestleb inimestega mitte ühe, vaid kaks-kolm korda. "Püüan läheneda eri nurkade alt."
Toimetaja: Merit Maarits