Jüristo tõdes "Vikerhommikus", et on küll kurjemast kriitikast eemale jäänud, kuid erinevat tagasisidet on ka temani jõudnud. "Midagi ma olen näinud ka Facebookist ja mõned arvustused, mis on linkidena näppu sattunud. Üldiselt peab ütlema, et nii palju, kui ma inimestega olen näost näkku rääkinud, on selgelt olnud reaktsioonid pigem positiivsemad," lausus Jüristo.

Kriitikas ei ole Jüristo sõnul midagi halba. "Ongi väga raske teha sellist asja, mis kõikidele ühtmoodi meeldiks ja ma arvan, et see oleks minu enda seisukohalt kõige kurvem olukord olnud, kui kõik oleksid leiged ja ükskõiksed olnud," tõdes stsenarist.

Jüristo sõnul annab sarjale tooni ikkagi meeskonnatöö ja ühine panustamine, mistõttu ei saa ta öelda, kas ekraanile jõudis lõpuks see, mida ise stsenaariumit kirjutades ette kujutas. "Minul harjus see illusioon või tunne juba teatriga tegeledes välja, et peaks olema väga selge enda nägemus, mida lõpuks loota lavalt või telest näha," selgitas ta.

Teater, film ja seriaal on Jüristo sõnul siiski kollektiivse töö tulemus. "Meie kogu tiim oli umbes 200 inimest, kes selle asja kallal töötasid ja panustasid. Kõik nägid selle kallal väga-väga vaeva ja panid sinna sisse midagi endast. Sellepärast see, mis on lõpuks tulemus, on kahtlemata rohkemal või vähemal määral erinevate tegijate nägu," põhjendas Jüristo.

Kümneosaline seriaal hargneb Jüristo sõnul lahti väga erinevatest külgedest. "Sinna sisse mahub tegija poolelt vaadates erinevaid hetki. On selliseid, mille peale vaatad, et järgmine kord teeks paremini või teistmoodi. On selliseid, et tõepoolest, vaatame ja ütleme, et vau, siin juhtus midagi, mida poleks osanud loota ja arvata," ütles ta.

Stsenarist rõhutas, et kahe osa põhjal ei peaks veel midagi põhjapanevat järeldama. "Kui mina tervikule tagasi vaatan, siis ma ütlen, et mina olen rahul. Me saime sellise asja, mida me läksime tegema," kinnitas ta.

Meediast on läbi käinud kriitika seriaalis kasutatavate sümbolite osas. Jüristo sõnul ei pea vaataja sümbolitega üldse pead vaevama ja võib soovi korral neist mööda vaadata. "Ma ise väga tahaks hoiduda sellisest asjast nagu sümboolse keele subtiteerimisest, et me ütleme, et see on üks või teine viide. Kui seda teha, siis poleks neid sümboleid vajagi. Sümbolite mõte või idee, kui neid kasutada, on vaatajate vabadus neid tõlgendada, mitte tegijatega näpu näitamine," rääkis Jüristo.

Stsenarist lisas, et sarja tegijad läksid teadlikult seda teed, et mitte teha realismi. Kõik, mis on nihkes ja vindiga, on Jüristo hinnangul taotuslik. "See oli asi, millega me alguses kõvasti pead murdsime, et kuidas anda sellist aega ja ajastut edasi inimestele, kes võib-olla ise selles ajas ei osalenud. Kes ei olnud Eestis sel ajal, kes on välisvaatajad või kes on sellest ajast nooremad. Kui tagasi mõelda sellele ajastule, juhtus seal väga palju kummalisi, raskesti usutavaid või groteskseid asju," põhjendas ta.

Jüristo on rõõmus, et on positiivset tagasisidet saanud just sarja prototüüpidelt endilt. "Olles näinud esimest kaht osa, siis on Rain Lõhmus ja Heldur Meerits, kes on öelnud, et seal on see 1990ndate tunne. Nemad tundsid ära selle ajastu sealt. Mul on hea meel, et paljud just nendest inimestest, kelle prototüübid on selgemalt äratuntavad, on ise selle suhtes väga rahulikud," lausus Jüristo.