Tanel-Eiko Novikov tegi sõbraga kokkuleppe, et ei õpi kunagi mängima "Koerapolkat"
Saates "Hommik Anuga" oli külas tänavuse Klassikatähtede konkursi võitja, löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov, kes esitas saates Nikolai Rimski-Korsakovi "Kimalaste lennu", mille puhul pole tema sõnul kõige raskem osa mitte kiirete nootide mängimine, vaid dünaamika säilitamine. Lihtsatest paladest nagu "Koerapolka" rääkides sõnas Novikov, et tal on tehtud kokkulepe, et ta ei tohi seda mängida.
"Mul oli väiksena kokkulepe ühe klassivennaga. Kumbki meist ei osanud mängida "Koerapolkat" ühiskonnas, kus kõik seda oskavad. Me tegime kokkuleppe, et kumbki meist ei tohi seda ära õppida, ja kui me peaks seda tegema – ta ise on pianist – kui tema peaks "Koerapolka" ära õppima, siis ta peaks ära mängima terve Bachi HTK, peast. Juhul, kui mina oleks "Koerapolka" ära õppinud, oleks pidanud ära mängima Paganini 24 kapriisi peast."
Nikolai Rimski-Korsakovi "Kimalaste lennust" rääkides märkis Novikov, et kiirete nootide mängimisest on raskem hoopis dünaamika säilitamine. "Muusika ei ole sport. Sinu ülesanne ei ole mängida võimalikult kiiresti, vaid ikkagi anda edasi mingisugune muusikaline sõnum, jagada oma emotsioone, ja seda sa võid teoreetiliselt läbi kiirete nootide mängimise teha, aga minu arust palju vingem on see, kui sa paned dünaamikat," kirjeldas Novikov.
"Lihtsalt nootide mängimine on ka tore, aga kui sa suudad veel selle muusikalise ja dünaamilise elemendi ka juurde panna. Fraseerida selle kõige juures, siis see on ikka artisti tunnus, ma arvan."
Novikov tunnistas, et närv ja kiiret mängu vajav teos teda liigselt marimba peal eksima ei pane. "Kunagi ammu väiksena sain närvipingest lahti. Mul oli esimene kontsert Estonia kontserdisaalis, kus ma mängisin "Hora Staccatot" ja mul oli tohutu pinge peal, sest see oli esimene kord, kui ma olin nii suurel laval ja ma olin veel esimene kontserdil, ja ma vihkan olla esimene. Kas või teine, aga mitte palun esimene."
Ta jätkas, et tal hakkasid juba pisarad silma tulema, sest pinge oli nii suur. "Aga hetk enne lavaleminemist ma ütlesin endale, et okei, nüüd ei ole siin enam mingisugust väljapääsu, lähen ja teen siis juba hea esituse. Ja ma läksin lavale ja järsku oli närv kadunud. Sellest hetkest peale pole mul sellist närvi kunagi olnud."
Siiski lisas Novikov, et kiirete lugude mängimise ajal ta sisimas ikkagi muretseb, et kas kõik tuleb ikka õigesti välja või mitte. "Aga närvi ei ole, sest ma mõtlen, et kui ma siin laval olen, siis mis ma siin ikka närvitsen. Närvitsemine ju tõmbab minu esitust maha. Natuke muret peab ikka tundma, aga muidu peab nautima."
Rääkides oma ülesastumisest Klassika-Eurovisioonil tänavu augustis, märkis Novikov, et sellega ta ei saa kuidagi nõustuda, et tema edasipääsu otsustas asjaolu, et löökpillid tšello, klaveri või viiuli vastu ei saa. "Tänapäeval on muusikamaailmas ikkagi asjad nii palju edasi liikunud, et on võimalik konkureerida, repertuaar on ju nii palju täienenud."
Novikovi sõnul mängis tema kahjuks see, et ta mängis seadeid. "Ehk mitte marimba repertuaari. Minu eesmärk oli just see, et ma olen žüriiga aus, kuna nad marimba repertuaari nagunii väga ei tea, siis ma võtan lugusid, mida nad teavad. Aga nad soovisid hoopis kuulda marimba repertuaari."
Toimetaja: Merit Maarits