Elmar Trink: iga kord, kui Vanapagana-etenduse ära mängisid, oli poolteist kilo kehakaalust läinud
"Prillitoos" usutles Pärnu näitlejat Elmar Trinki, kes rääkis muu hulgas sellest, kuidas ta enne teatrikooli hoopis Tartu Ülikooli geoloogiat õppima sattus, teatritöö kõrvalt ka kümme aastat varietees ning kabarees tantsis ning kes temas 90. aastatel suupilliarmatuse sütitas.
"Kui ma lõpetasin keskkooli, siis ei olnud Lavakasse vastuvõttu. Minu kindel plaan oli ikkagi, et ma tahtsin minna Lavakunstikateedrisse proovima, aga lõpetasin sellisel aastal, kus vastuvõttu ei olnud," selgitas Trink. "Ja siis pidin valima omale elukutse number kaks."
"Kuna ma olin hea õpilane 22 – keskmine hinne oli üle 4,5 – siis vaatasin, et peaks Tartu Ülikooli minema. Aga mis eriala sa valid? Vaatasin, et geoloogia, päris huvitav. Kui mul ei õnnestu Lavakasse sisse saada, siis on vähemalt üks eriala, mis pakub huvi."
Geoloogiasse sai Trink sisse, jõudis isegi juba praktikumini. "Praktikumi viimasel päeval, see oli 30. juuli, kus Lavakas oli eelkatsete viimane päev, läksin Tallinnasse proovima. Lähen Toompeale, issand jumal, seal sada inimest seisid veel." Trink jõudis sinna lõunapaiku, katsele sai ta õhtul kell kümme, kui tal tuli end olude sunnil järjekorras ettepoole küsida. "Kell üksteist läks mu viimane rong."
Trink sai Lavakunstikooli sisse ja temast sai Aarne Üksküla õpilane. Lavaka-järgne elu viis teda abielu tõttu Pärnusse, kus oli ka Endla peanäitejuhiks just saanud Ingo Normet. Trinki esimene läbilöögiroll oli 1983. aastal koos Anu Lambiga, kui nad mängisid Aleksandr Tšervinski "Viktoriat".
"Anu Lamp sai selle eest veel üleliidulise preemia. Üldse on mul vedanud oma naiskolleegidega. Hiljem, kümme aastat pärast lõpetamist mängisime Laine Mägiga peaosades näitemängus "Pepsie". Laine sai ka peapreemia sellel aastal [1994 – toim]."
Oma rollidest rääkides märkis Trink, et mänginud näiteks vanapaganat, kus ta oli 16 kilo paksendusi peal. 1984. aasta lavastust "Kaval-Ants ja Vanapagan" mängisid nad kokku peaaegu kümme aastat. "Iga kord, kui selle etenduse ära mängisid, oli poolteist kilo kehakaalust läinud."
Aga teatri kõrval käis Trink pea kümme aastat tantsimas ka Hermese varietees ja Pärnu maja kabarees. "Mul oli hea õpetaja Harri Tarve, kes nüüd on kahjuks juba manalamees. Tema vedas mind esimesest klassist peale lavale. Esimeses klassis tegime temaga juba muuseas selliseid intermeediume, kuidas muna õpetab kana, ja tema tiiva all hakkasin kuidagi rahvatantsuga tegelema ja hiljem, kui läksin teatrikooli, olin üks Elmi Tohvelmani lemmikuid, sest mul pidi olema pea loomulik liikumine."
Trinki enda lemmikrolli tegi ta Lembituna Rein Saluri "Minekus". "Selle eest ma sain ka kunagi teatriliidu aastapreemia." Hilisemast asjast tõi ta välja Kaarel Kilveti lavastuse "Koeratopis". "Kaarel Kilvetiga oli meil hea koostöö. Need olid sellised südamlikud tükid." Samas lisas ta, et kõik tükid on talle ühteviisi armsad. "Ühtegi tükki ei saanud ju vastumeelselt teha. Kuni lõpuni välja. Viimane roll, mis ma tegin, oli "Kihnu jõnni" Schneider. Selline vastik tüüp."
Suupillimänguga viis Trinki 90. aastate alguses kokku tema sõber Feliks Kark. "1992. aastal tulime välja oma kavaga, ansambel Johhaidii – Saepuru Sass ja Vinkli Aadu. Mina mängisin kitarri, Feliks oli suupillide peal soolopill. Meil olid seal veel kilad-kolad juures ja niimoodi me alustasime estraadiansamblina. Nüüd oleme temaga tegutsenud kuni viimase ajani, 26 aastat," nentis Trink.
Praeguseks on Trink ise suur suupillisõber, tegev ka suupilliansamblis Piccolo ja ei oskagi enam peast kokku lugeda, kui suur tema suupillikogu üldse ongi.
Toimetaja: Merit Maarits