Hobuterapeut Elerini lapsed ratsutasid hobuse seljas juba enne kõndima hakkamist
Koordis, Paides elav hobuterapeut Elerin Innos kolis maale üheksa aastat tagasi. Tänaseks on ta abielus ja kahe tüdruku ema ning vana talumajagi oma kätega peaaegu taastatud. Ta märkis, et armastus hobuste vastu on talle justkui geenidega kaasa antud ja tema oma lapsedki ratsutasid juba enne kõndima hakkamistki.
"Kui ma aastaid tagasi Tartust Koordisse kolisin ja haiglasse tööle sain, siis mul oli juba tol hetkel kolm hobust ja vannitoas neid väga ei pea. Ja siis ma hakkasingi endale otsima talukohta, kus neid hobuseid pidada, ja ma jõudsin oma otsingutega siia talusse. Aga see ei näinud hoopiski selline välja nagu see praegu on, sest see maja oli täiesti lagunenud. Siin oli praktiliselt nii, et lükka buldooseriga kokku ja ehita uus. Aga mul oli siin see õige kõhutunne, et see ongi see minu koht," rääkis Innos "Maahommikule".
Innos märkis hobusearmastuse kohta pool naljaga, et see geenidefekt on tal olnud sünnist saati. "Minu isapoolsel vanaisal olid kolhoosihobused hooldada, ja nii kaua, kui ma ennast mäletan, siis ma kogu aeg tahtsin vanaisa juurde minna hobustega tegelema. Vanaisa pani hobused vankri ette ja siis ta lubas meil istuda seal lauda taga hobuse seljas, ja siis me sõitsime mööda küla ringi. See on minu esimene lapsepõlvemälestus hobustest."
Praegu on Innosel kolm suuremat hobust ja kaks väikest poni. Ponid on mõeldud lastele. Innos soovibki, et tema tütred koos loomadega üles kasvaksid. "Et me ei käi mitte kaks korda aastas loomaias loomi vaatamas, vaid et nad reaalselt kasvavad nendega koos ja nad õpivad loomadega suhtlema ja nad reaalselt teavad, kuidas loomade eest hoolitseda."
Innos ütles, et mõlemad tema lapsed ratsutasid hobuse seljas juba enne kui kõndima hakkasid. Ühe lapse eest on ta hakanud isegi päitsmeid ära peitma, sest ei jõua temaga nii palju ratsutamas käia kui laps tahaks. Ta lisas, et on ponisid ka selliselt õpetanud, et nad oleksid laste suhtes leplikud.
"Kui lapsed lähevad kas või kõhu alt läbi, siis nad tegelikult ei löö. Nad on sellega hästi harjunud. Ja see, et ponid elavad koplis koos lammaste ja kitsedega, see tähendab seda, et neil on kogu aeg madalamas kihis mingi sagimine, nii et nad harjuvad sellega ära, et keegi seal jalgevahel sagib või jookseb kõhu alt läbi." Ta märkis, et väikesed kitsed käivad talviti ponide seljas isegi magamas. "Kui ponid pikutavad, siis nad hüppavad selja peale ja siis magavad nende peal. Nii et nad on sellega hästi harjunud ja lapsed pole neile mingi probleem."
Toimetaja: Merit Maarits