"Ma käisin kahe haridusorganisatsiooni juures vaatamas, mida nad seal teevad, hindamas olukorda, kas seal on minusugusel välismaalasel turvaline töötada ja elada," rääkis Helemäe "Ringvaatele". "Ja ma pean ütlema, et teades küll, et mis seal ümberringi toimub, siis nii üllatav kui see ka ei ole, on see üks selliseid naljakaid kogemusi, kus ma pean tunnistama, et ma kohapeal ennast ohustatuna ei tundnud."

"Vaatamata sellele, et sa näed sõjaväge. Vaatamata sellele, et sa möödud piiripunktidest, kus sa isegi pead võib-olla varjuma, et sind ei märgataks. Aga ikkagi, mingisugune nähtamatu turvatunne oli mul seal siiski olemas," lisas ta.

"Kui sa sõidad mööda väikeseid teid, siis sa näed, kus on see kontrollpunkt, kus sõjavägi on kohal. Et sa seda sõjaväe olemasolu tajud seal küll. Aga sõjavägi ei ole sul linnatänavatel."

Helemäe tunnistas, et osaliselt ajendas teda Myanmari minema kindlasti maailmaparandamise vajadus, kuid adrenaliini pärast ta sinna kindlasti ei läinud.

"Ma läksin hästi konkreetselt nende organisatsioonide juurde, kes tegelevad haridusega ja hariduse tagamisega nendega vähemustele, kes ei saa õppida oma keeles. Hariduse tase on üldse Birmas väga kehv, ma ütleks."

Helemäe rääkis, et maapiirkonna laste perekondadel on teinekord kasulikum saata laps põllule tööle kui kooli, et ta pärast 10. eluaastat jätkuvalt kooliharidust omandaks.

"Kuna ma olen jätkuvalt ikkagi seda usku, et haridus on üks selle riigi suuri murekohti ja kui on suured organisatsioonid, mis tegelevad sellega, et lapsed käiksid koolis ja saaksid aru ka, mida nad seal õpivad, et siis on tore, kui saab neid kuidagi toetada."

Ta märkis, et kui kohalike käest otse küsida, kas neil on omavahel probleeme ja kas ühed tunnevad end halvemini kui teised, siis nad vastavad, et ei ole. "Kui sa nende sees oled, siis sa võid aga teinekord tajuda mingisugust suhtumist, aga see suhtumine argitasandil ei ole mingist osast konfliktne. Konfliktid on sõjaväe ja riigi tasandil."