Avama peab Robyniga, kes on üle kaheksa aasta tagasi uue soolomaterjaliga ning värske lugu näitab, et need aastad pole ta tühja istunud. Singel "Honey" peagi ilmuvalt albumilt on hõrk ja täpne - pealtnäha täiesti lihtne raadiopop, mis samas on nii paigas, ükski mutter ei logise ja kusagilt ei loksu üle ääre. Kindlasti aasta parima poploo kandidaat.

Sama maitsekat popmuusikat jõudis kuulajate ette Prince'i varasalvest. Ühe võttega salvestatud album "Piano & A Microphone 1983" on täpselt nii lihtne, nagu pealkiri ütleb, aga sellise muusikalise superkangelase puhul polegi rohkem vaja. Prince'i hääle miljonid varjundid matavad kuulaja nii või teisiti enda alla, muusika seal taga ei peagi võimas ja suurejooneline olema.

Muusikaliselt huvitav on tantsulise R&B artist Kelela, kes võttis ette oma möödunud aastal ilmunud plaadi "Take Me Apart" ning ehitas selle remixide abil uuesti üles. Ei, tegemist ei ole juhuslike uusversioonidega, nagu enamasti selliste plaatidega juhtub, see on kõlapildi poolest väga ühtlane ja põnev. Ei ole igavat tantsumütakat, vaid kõlab žanriülene elektroonika, mis on kasvanud Kelela kompositsioonidest läbi, võtmata ära nende võlu. Remix-plaatide uus tase.

Sarjafännidele oli rõõmusõnum kindlasti see, et ilmus animasarja "Rick & Morty" heliriba, mis kahjuks oli küllalt igav. Kadunud oli sarjale omane sära, kuid clipping. ja tema sarja tunnusmeloodiale üles ehitatud paugutav peoräpp "Stab Him in the Throat" väärib igati tähelepanu.

Huvitav leid on ka seni näitlejana tuntud Idris Elba värske tantsulugu "Badman", jõuline klubimuusika, mis nõuab suurt helisüsteemi ja võimsaid basse. Ei pea kartma, et tegu oleks näitleja haltuuraprojektiga, ta on selles vallas sama kõva tegija kui oma põhitööl.

Tantsumuusikast on pisemaid noppeid veel mitmeid: uus Mall Grab lühialbum on udune lo-fi house parimas mõttes, lugu "Liverpool Street In The Rain" on loodud Eesti pimedasse sügisesse; The Chemical Brothers pole ammu sellist peohitti teinud nagu "Free Yourself"; Lovebirds ja Stee Downes said jälle kokku loos "Lost" ning sellest saab loomulikult sündida ainult head. Lisaks muidugi Jlin, kelle album "Autobiography" on huvitav edasiarendus möödunud aasta kauamängivale "Black Origami".