Ansambli liige Lemme-Liis Elp sõnas, et kellamängijal peaks esimese tingimusena olema väga hea rütmitunne. "Lauluhäält meil tõesti vaja ei ole, ega me ei laula sel ajal, kui kelladega mängime, aga kui rütmikaga on midagi vussis ja sa hakkad näiteks oma südame rütmis mängima, siis on väga halvasti," kinnitas ta.

Kunstiline juht Aivar Mäe tõi välja, et Arsise kellade ansambel on üsna energiline ja närviline. "Meil on olnud niimoodi, et enne kui kontsert peale hakkab ja käed üles tõstetakse, hakkab mõni inimene juba mängima," ütles ta ja mainis, et kellakunstis ei ole kiirus üldse oluline. "Tähtis on tunnetus, meie oleme need, kes annavad sellele muusikale baasi alla, kui see on paigas, siis sinna peale on võimalik ehitada ükskõik mida."

Liikme Tiina Boucheri sõnul on nende ansambel unikaalne ka selle poolest, et neil pole dirigenti. "See tähendab sõna otseses mõttes seda, et me peame ühiselt hingama, peame tunnetama naabrit kõrval ja seljataga, sul peavad olema silmad selja taga, et sa teaksid, mis seal toimub, ning see on tegelikult päris keeruline."

Ansambli varustuse pakkimise eest vastutab Mart Schifrin, kes peab paigutama ära 326 kella, mis kaaluvad kokku üle 800 kilogrammi. "Euroopas reisime me ikkagi kelladega mööda maad," ütles ta ja nentis, et üldiselt piiridel probleeme ei ole, kuid on olnud üksikud olukorrad. "Üks neist oli näiteks see, kui pidime andma kontserti Hispaania kuningalossis."