"Lennujaamas ma ei ole [esinenud], aga ma olen esinenud kümnetes võimatutes kohtades, näites ristleja kahuri peal, kuhu mahtus ära kümme muusikut. Või kuskil keldrites või kaevandustes. Lennuki peal mänginud ei ole, aga kui ma täna tulin lennujaama, siis mulle meenus kohe minu esimene gastroll riiklikus filharmoonias," rääkis "Ringvaatele" saksofonist Lembit Saarsalu. "See oli aastal 1965 ja me lendasime kolmeks päevaks Kärdlasse."

Muusik ja lendamine on igapäevane asi, leiab Saarsalu. "Minul on neid lennutunde tõesti võib-olla [nii palju], et mõnel piloodil on sama palju." Kohvri otsas elamist on tema sõnul tõesti palju olnud. "See muusiku elukutse, mida ma olen teinud koos saksofoniga koos käies juba üle 50 aasta, on viinud mind väga paljudesse kohtadesse ja selle üle ma olen väga rõõmus. See saksofon on kõlanud näiteks Sahhalini saarel, Kamtšatkal või Aafrikas." Saarsalu märkis, et on isegi esinenud inimsööjast Uganda presidendile. "Aga miskipärast eestlast ja tema saksofoni ei tahtnud ära süüa."

Pianist Mihkel Poll märkis, et mingitel aegadel tuleb tõesti lennujaamasid rohkem väisata. "Lennujaamad on täitsa tuttavad juba. Tallinna lennujaam kuulub muidugi nende hulka, kus sa juba tead, kuhu kohvikusse minna või kus on vaiksem nurk, kus saab rahulikumalt olla või kus on parem internet, kus saab tööasju teha."

Kitarrist Jaak Sooäär nentis aga, et temal tekib kitarriga lennujaamades foobia.

"Lennuliiklus ja need Euroopa regulatsioonid on teinud reisivatest muusikutest kriminaalid. Kui sa tuled kitarriga lennujaama, siis sa oled kohe juba süüdlane ette. Kõigepealt sa pead ostma mingeid lisapileteid või – mina näiteks keeran kitarril kaela maha ja panen kohvrisse, et üldse lennuki peale saada. Selles mõttes see lennujaama kitarriga tulemine tegelikult ei tekita väga toredaid emotsioone."

Kammerkoori Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav rääkis, et tema viimatine tavapäratum ülesastumine toimus Balti Jaama turul. "Inimesed tulid turule tomatit ostma ja vaatasid, et ohoh. Tomat jäigi ostmata vist."

Kohvri otsas elamine pole ka Sooääre ja Üksvärava puhul erand. "Me oleme Endrikuga Facebookis sõbrad ja seal ma näen, kuidas ta hüpleb mööda Euroopat ringi." Üksvärav tunnistas, et ta leidis, et Facebooki vääris tõesti postitamist see, kui ta ühel nädalal reisis viis korda edasi-tagasi Hollandisse. "Aga kord nädalas on pigem tavaline."

See, kui palju ERSO oma ajast lennujaamas veedab, sõltub, märkis ERSO löökpillimängija Madis Metsamart. "Meil on perioode, kus me oleme päris palju lennujaamades ja käesolev hooaeg on meil jälle suhteliselt rahulik selles osas. Aga üldiselt ikka suhteliselt palju.

Ka helilooja Olav Ehala meenutas "Ringvaatele" oma ekstreemsemaid kontsertreise.

"Nõukogude ajal oli mul Eesti riikliku filharmoonia juures oma väike ansambel, millega me saatsime erinevaid soliste. Ja meil oli Põhja-Jäämere reis, kus me sõitsime kontsertikohtadesse ainult sõjalaevadega, sest need toimusid saarte ja fjordide peal. Kõige ekstreemsem nende kontsertide hulgast oli üks viimaseid, kui ma läksin 10 minutit enne kontserdi algust lavale ja küsisin kus klaver on. Mulle öeldi, et meil klaverit ei ole, aga võtke akordion. Võtsin siis akordioni. Parem käsi sai pihta, vasaku jätsin kõrvale. Aga solistid pidid ennast puruks naerma, et ei suutnud laulda."

Muusikapreemiate gala eel on klaver olemas, kinnitas Ehala. "Ja kindel pind on jalge all ka."