"Vinüülplaat tuli 1950.-1960. aastatel massidesse. Enne seda see plaat, mida keerutati tavalise plaadimängija peal, on šellakplaat. See on vinüülist erinev - ta käib ringi natukene kiiremine, see on kõvem materjal ja temaga saab mängida nii, et mingit elektrit polegi," kirjeldas vanade heliplaatide koguja Valdo Praust "Vikerhommikus".

Praust rääkis, et vanade grammofonplaatide huvi tekkis talle aastakümnete eest. "Eks mingi sajakonna grammofoni ümbruses on kätte tulnud," rääkis mees oma kogust.

Grammofoniplaate tutvustab Praust tavaliselt Eesti jalgrattamuuseumis, mille asutaja ta on. Maikuus toimuval muuseumi ööl on Praust juba mitu aastat korraldanud 1920. ja 1930 stiilis pidusid.

Tartus teadlaste ööl kõlab linnamuuseumis peamiselt unustusehõlma jäänud muusika 1910.-1930. aastatest, mida ei saa osta ühestki plaadipoest ning mida liigub vaid vanadel šellakplaatidel. Praust mängib nii eesti- kui ka muukeelset, kõike, mida Eestis tollal liikus.

Valdo Praust ja grammofonimuusika Autor: Vikerraadio

Valdo Praust ja grammofonimuusika Autor: Vikerraadio