Rein Rannap kinnitas "Ringvaates", et 1968. aastal juhtus terve rida sündmusi, mis annavad talle tagantjärele tunde, et sellest hetkest astus ta professionaalsesse muusikaellu. "Ma andsin soolokontserti, esinesin sümfooniaorkestri saatel solistina, kirjutasin lastemuusikali, esinesin oma trioga jazzfestivalil ja kirjutasin esimesed lood täiskasvanute tekstile ja professionaalsele solistile, mis kanti ka kontsertidel ette ja salvestati," tõi ta välja ja rõhutas, et tol hetkel oli vaid 14-aastane.

"Popformaadis laulud, mida tänapäevani teatakse, tegin ma paar aastat hiljem," selgitas Rannap ja lisas, et ta on nii õnnelik, et kõik need lauljad, keda ta oma 50. lavajuubeli kontserdile tahtis saada, olid nõus ning sel hetkel vabad. "Kõige rohkem olen ma tööd teinud Maarjaga, tema ka laulab kontserdil kõige rohkem, ta on nagu hingesugulane mulle."

Rannap tõdes, et oma lugusid ei suuda ta kokku lugeda, kuna need on väga erinevates staadiumites pidama jäänud. "Lugeda saab ainult neid, mis on salvestatud stuudios, isegi neid, mida on ainult kontsertidel ette kantud, on paljud kaduma läinud ja ära unustatud," mainis ta ja selgitas, et suur hulk lugusid on jäänud välja andmata või lihtsalt noodivihikusse või diktofonile. "Neid laule, mida ma olen ära salvestanud, ei ole tegelikult üldse nii palju, võib-olla sadakond."

"Väga lihtne oli seda kava kokku panna, ma kohe täpselt tundsin, mis lood seal peaks olema," ütles Rein Rannap ja mainis, et peamiselt on seal tuntud lood, aga on ka mõned vähemtuntud, mis on talle endale lähedased. "Sellised, mis on jäänud teenimatult varju."