Kaks korda vangis istunud Immanuel Volkonski: isaroll oli kodust puudu ({{commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Eesti muusiku, näitleja ja teatrilavastaja Peeter Volkonski poeg Immanuel rääkis avameelselt narkoprobleemist ja vangis oldud ajast. Immanuel tõdes, et tema elu kujunes osaliselt seetõttu kuritegelikuks, et isaroll oli kodust puudu.

Immanuel Volkonski ise usub, et tema allakäik sai alguse raskest puberteedieast, kui Eesti taasiseseisvumise järel muutusid asjad kättesaadavaks, aga tema perel ei olnud võimalik soetada krõpsuga tosse või uusi riideid, vahendas Vikerraadio saade "Käbi ei kuku...".

"Nagu ikka lastel ja noortel on see väärtustamine läbi asjade. Teravalt tuli esile, kellel on rohkem ja kellel on vähem. Meil oli vähe ja see on kummaline, kuidas mõnele läheb see rohkem korda ja mõnele vähem," rääkis Immanuel.

Tema pere lagunes ja vanemad Peeter Volkonski ja Kaja Tamm kolisid lahku, kui poiss oli seitsmeaastane. Lapsed Miikael, Daniel, Immanuel ja Elisabeth jäid elama emaga.

"Rangusest oli puudu. Isaroll, meesroll kodust oli puudu. See on alati puudu, kui isa ei ole. Kui ema ei ole, on ema puudu. Üks ei suuda asendada teist täielikult, mõlemal on oma roll. Aga tuleb öelda, et täpselt samast perest on kolm teist last, kes ei läinud seda teed, mis mina läksin," rääkis Immanuel.

Immanueli jaoks tekkisid juba noorena ellu valed prioriteedid ja eeskujud. Esimese vargusena mäletab Immanuel, et oli 12-aastane, kui oma tädi ja vanaema tagant raha ja ehteid pätsas. "Mul olid mõned lähedased sõbrad, kes varastasid vanemate tagant. Me käisime koos raha laiaks löömas, need olid suured summad ja see tekitas valmisoleku," meenutas Immanuel.

Lisaks jõi mees teismelisena palju alkoholi. "Kõik, mis nende probleemsete noortega tänapäevalgi," arutles ta.

Peeter Volkonski tunnistas, et mõistis probleemi alles siis, kui poeg esimest korda vangi läks. "Enne olid pättused olnud küll, aga ma ei teadnud, kui sees ta on," tõdes Peeter Volkonski.

Poja narkoprobleemidest oli Peeter küll teadlik, kuid mõistis, et ei saa ise midagi ära teha. "Nägin, kui olid võimenduse peal kaks triipu. Ma küsisin: "mis see on?", ta ütles: "koks". Kõigepealt ütles, et hea nägemine sul. See oli mulle päris suur hoop. Esimene reaktsioon oli, et ma puhun selle müraki laiali, aga ma üritasin tööd edasi teha. Siis oli üsna kehv tunne," meenutas Peeter Volkonski.

Just narkokuritegude tõttu läks Immanuel kahel korral vangi. Tõeline madalpunkt oli Immanueli jaoks teist korda vahelejäämine. "Lihtsalt ring oli jälle kokku tõmbunud," ütles Immanuel.

Mees tunnistas, et järjekordne vahelejäämine oli täiesti ootamatu. "Löödi käed raudu ja ma sain aru, et ma jäin vahele. Kiire arvutus, mida see minu jaoks tähendab sellise minevikuga, teist korda narko eest ja neljas kord üldse kohtu alla minna, kes sulle ikka õlale patsutab ja usub, et sa enam ei tee. Siis ma otsustasin täiesti kindlalt, et ma tapan ennast ära, kohe kui ma politsei silma alt ära saan, ma kuidagi teen seda," kirjeldas Immanuel oma elu raskeimat perioodi.

Immanuel otsustas kuritegeliku eluga teha lõpparve siis, kui taas vangi sattus. Kümme aastat narkootikumidega võidelnud mees vabanes sõltuvusest sel samal, 2009. aastal. Immanuel tunnistas, et tundis häbi vangivalvurite ees, sest pärast esimest vabanemist tundus, et kõik läheb paremuse poole. "Üks valvur, lihtsalt saatja, kelle nime ma isegi ei mäletanud, saatis mind arsti juurde ja siis ühel hetkel trepist üles minnes ütles, et tead, sellepärast, et sina nüüd tagasi oled, ma ei usu enam mitte millessegi. See oli selline litakas, selline koorem," avaldas Immanuel.

Mees lisas, et kahetseb tagantjärele mõeldes ka seda, mida ta oma perele ja emale tegi. "Tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju. Ma nii kahetsen, ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Alates 14-15 enam jõud üle ei käinud. Ma saatsin ta pikalt. Ma mäletan, kuidas ta pisarad ajasid mind veel rohkem vihaseks, kuidas ta nuttis ja ma röökisin, sõimasin teda. Õues purskasin ise nutma, tunne oli nii halb, aga samas viha oli ka," kirjeldas Immanuel.

Peeter Volkonski lisas, et mäletabImmanueli lapsepõlvest üht seika, kus ta oleks pidanud sekkuma, et poja elu õiges suunas oleks läinud. "See oli see, kui tal jäi trenn katki. Ta oli vapustava tulevikuga noor sportlane, kõiges oli essa, aga siis oli pubekaaeg, tekkis mingisugune konflikt treeneriga, ema oli ka tema poolt, ta suutis kuidagi ema ka enda poole rääkida ja ma ei läinud, aga oleksin pidanud minema ja asja ära klattima, et ta oleks trenni edasi jäänud," tunnistas Peeter Volkonski.

Immanuel lisas, et kuritegelikult teele jõudmine on protsess. "Ega üleöö ei muututa pätiks. See on protsess, mis algab juba väikestest asjadest varakult. Ja lõpuks on perega ikka nii, et pere harjub ära. Lõpuks kõik teadsid, millega ma tegelen, aimasid. Ulatust ei teadnud, aga lõpuks lepitakse," tõdes Immanuel.

Isaroll perekonnas

Ka Peeter Volkonski jaoks oli isa keegi, keda ta vaid aeg-ajalt külastas. Vene helilooja vürst Andrei Volkonski osales oma poja elus pigem vähe. "Nii palju kui üksikud külaskäigud Moskvast. Aga alates viiendast klassist sõitsin esimest korda Moskvasse. Mida vanemaks, seda regulaarsemaks hakkas. Ikka vaheaegadel ja nii," meenutas Peeter Volkonski.

Suure osa oma lapsepõlvest veetis Peeter Volksonski oma ema, Helvi Jürissoni vanematega. "Eks ema oli tööl ja siis tal olid omad asjad. Ta abiellus uuesti ja nad läksid elama Sauele. Püüti küll üks aasta mind ka Sauel hoida ja pandi Saue kooli, aga see eksperiment ei õigustanud ennast. Siis saadeti mind tagasi," selgitas Volkonski.

Vanavanemate kodus oli aga karm kasvatus ja Peeter Volkonski oli peamiselt eeskujulik laps. "Ma sain ikka rihma ka. Punane rihm oli. Ükskord oli asja eest. Ma näitasin vanaemale ja vanaisale köögiukse pealt nokut. Kusjuures ma teadsin, et see on õudselt rumal ja paha ja teadsin, mis sellele järgneb, aga ilmselt kõigil on mingisugune periood väiksena," meenutas ta.

Isa ja ema läksid Peetri sõnul lahku, sest ühe elu oli seatud Moskvasse ja teise oma Eestisse. "Tegelikult oligi asi selles. Moskvas oli võimatu saada elamist. Nad elasid täiesti rõskes keldris, kus on lapsega võimatu, täiesti õudne olukord. Ega Eestis ei olnud ka kuskil võimalik saada elamist, see asi oli keeruline. Polnud kümmet aastat möödas sõjast, kui ma sündisin," lausus Volkonski.

Sünnist saati teadis Peeter, et isa on Moskvas ja alates 1973. aastast, et isa oli välismaal. "See aeg, mis ta Moskvas oli, oli hoopis teistmoodi. Kui hakata nüüd mõtlema, mis seltskonnas minusugune tatt liikus tol ajal. Millised suured muusikud ja tegelased isa juures käisid. Terve Madrigali vanamuusika ansambel ja siis Natalja Gutman, Oleg Kagan, kõik tuntud muusikud. Aljoša Ljubimov, kellega me siiamaale suhtleme. Tolleaegsed maailma tipud. Nõukogude muusikud, kes olid maailma tipud, käisid isa juures, puutusime kokku ja see oli tema loomulik seltskond," kirjeldas ta.

Volkonski meenutas, kuidas käis maailmakuulsa tšellisti Natalja Gutmani kontserdil Tallinnas noote pööramas. "Sõitsin Keilast kohale ja keerasin pianistil noodilehte," naeris Volkonski. "Ma näiteks päris mitmeid kordi assisteerisin isa, olin oreliassistent Moskva Konservatooriumi saalis," lisas ta.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: