Endine koolikiusaja Daniel Levi: mul oli väga suur kuuluvusvajadus ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Daniel Levi Viinalass oli aastaid koolikiusaja ja rääkis oma kogemusest "Ringvaatele", märkides, et teda ajendas sellele vajadus kuhugi kuuluda ja end ägedaks teha. Ta loodab, et oma loo jagamisega ajendab ta mõnda teist praegust kiusajat oma käitumist teiste suhtes ümber hindama.

"See kindlasti ei ole hea märk [mida endale külge võtta], aga ma tunnen, et kui minu lugu saab kedagi teist julgustada, kui see saab olla kellegi teise jaoks äratusmoment ja võib-olla ära hoida mingeid intsidente tulevikus, siis mul ei ole kahju enda mainet rikkuda," selgitas Viinalass "Ringvaatele" põhjuseid, miks ta otsustas avalikustada oma kiusaja-mineviku.

Kuigi Viinalass usub, et on inimesi, kes oskavad tema käitumise psühholoogilist poolt paremini analüüsida, siis märkis ta ise, et on tagajärgi tuvastanud, et tal oli väga suur kuuluvuse vajadus. "Kui klassis olid poisid, kes kiusasid teisi, siis ma tundsin, et ma tahan ka kuuluda nende sekka. See ajendaski mind teiste arvelt ennast ägedaks tegema."

Viinalass tuletas otsestuudios meelde ka ühte lugu, millega oma kiusaja-minevikku kirjeldada, olgugi et ta arvas alguses, et see on jagamiseks liiga jube.

"Ma jalutasin koolikaaslasega koolist koju ja teine klassivend kõndis umbes 20 meetrit meist eespool ja siis täiesti tühja koha pealt – meie vahel ei olnud tülisid ega midagi – see oli lihtsalt selline hetk, kus ma tahtsin ennast ägedaks teha või tõestada ning läksin ja hüppasin talle jalaga vastu koolikotti nii, et ta lendas maha, kruusatee peale. Püksid läksid katki, põlv oli lõhki. Teinekord, kui kiusasid kedagi, siis oli kohutavalt naljakas, aga tol hetkel ma sain aru, et siin ei ole mitte midagi naljakat. See šokeeris mind ennast ka, mida ma tegin just praegu."

Viinalass tunnistas, et see kiusamine kestis tegelikult aastaid. "Me saime klassis kõikidega hästi läbi, aga tekkisid momendid, kus ma tahtsin end teiste arvelt ägedamaks teha. 5.–6. klass oligi see kõige tipp."

Aastad läksid mööda ja kui Viinalass oma klassikaaslastega uuesti kokku sai, selgus, et nad kannavad hinges üht-teist, mille peale Viinalass ise ei tulnudki.

"Meil oli gümnaasiumi lõpu väljasõit ja kõik rääkisid toredaid lugusid ja meenutasid. Selline äge moment kogu klassiga koos ja siis tuli kellegi suust, et tead, mulle teeb siiamaani haiget, mis sa mulle ütlesid tol ajal. Üks inimene, kaks ja kolm inimest ütlesid seda ja siis ma korraga sain aru, et nendel sõnadel on tegelikult tohutu mõju olnud inimeste eludes. Ma pidingi keset klassiekskursiooni siiralt vabandust paluma kogu oma klassi käest."

Kuigi ta märkis, et see oli veidi piinlik, oli see osalt ka vabastav. "Eks nad siis ütlesid, et pole hullu, aga ma siiralt ei osanud isegi arvata, et see võib kellelegi nii korda minna, mis ma ütlesin."

Viinalass loodab südamest, et ta suudab oma abikaasaga oma last kasvatada selliselt, et ta oskab endaga koolis toime tulla selliselt, et ta teab, mis on tema väärtus. "Et see, kui keegi temale midagi halba ütleb, et see ei langeta tema väärtust mitte kellegi silmis. Et ta tunnetab oma identiteeti täielikult kusagilt mujalt kui see, et keegi ütleb talle midagi halvustavat."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: