Kõige ootamatum küte tuli Maarja Nuudilt, inglihäälselt folklauljat, keda ei kujutaks ette keset tumedat tantsumuusikat, aga võta näpust. Lugu "Haned kadunud" projektil Maarja Nuut & Ruum on kõle ja hirmutav folkõudus, kus lendavad ringi deemonid, puhub vilu tuul ja koliseb terav techno-biit. Kui oktoobri alguses ilmuv album "Muunduja" on terves ulatuses nii võimas, siis on tegemist eriti tigeda plaadiga.

Emotsionaalse jõu poolest ei jää maha kodumaine produtsent Lootus, kelle album "Sounds from Vermilion Sands" on pastelsetes toonides elektrooniline seiklus, mis rändab läbi kõigist moodsatest muusikavooludest, piiludes kohati ka minevikku. Lugu "I'm So Proud to Be You" on malbe tõlgendus lo-fi house'ist, mille vaiksel põrkav rütm on kuidagi eriti ilus.

Jõulisest tantsumuusikast on tähelepanuväärne Dizzee Rascali uus EP "Don't Gas Me", millel on küll ka traditsioonilisemat grime'i, kuid nimilugu on reivihitt, plahvatusohtlik ja hullumeelne tantsubänger, mis on loodud klubide helisüsteeme lõhkuma. Katsuge seda kuulata ilma rusikaid õhku viskamata!

Sama hea minekuga on ka grime'i uus tegija slowthai, kes ei karda enda debüütalbumil "RUNT" pompoossust, lõhutud meloodiaid ja tugevat bassi. Plaadi tipphetk "Drug Dealar" kasvab iga sekundiga, läheb valjemaks ja hoogsamaks, muutudes lõpuks lausa hüsteeriliseks lammutamiseks.

Ootamatult tantsuliseks on muutunud ka How To Dress Well, kelle eelmine album "Care" oli liialt ilutsev indie-pop, kuid nüüd on see imago täiesti kadunud. "Hunger" mängib house'i motiividega ja ehitab eriti hõrgu poploo, mis ei jää staatiliseks, vaid keerab ja pöörab end mõne minuti jooksul korduvalt pahupidi. Umbes sama teeb ka Marie Davidson loos "So Right", kuid keskendub rohkem tantsulisusele.

Aga ilusat ja pehmemat muusikat on ka. Novembris Eestis esineva Jungle'i värske album "For Ever" on täis sulnist popmuusikat, sellist, mille saatel vihmasel sügispäeval toas omaette tantsida. Põhimõtteliselt oleks võinud kogu albumi playlist'i panna, aga singlid "Give Over" ja "Best 54 (All Good Now") jäid eriti kõrva.

Filmimuusika on keeruline žanr - kas tõusta esile, toimida kui eraldiseisev kunstiteos või jääda taustale vaikselt helisema, töötada lihtsalt kui sujuv taust. Mingi ideaalse vaheala tunnetas ära tänaseks meie seast lahkunud Jóhann Jóhannsson, kelle viimane heliriba filmile "Mandy" ei jää filmi vaadates kuigi palju meelde, kuid toob eraldi kuulates kõik emotsioonid uuesti esile. "Mandy Love Theme" on näiteks lihtsalt nii südantlõhestav, et külmavärinad jooksevad üle selja.

Väljendusrikast elektroonilist muusikat tuleb aga ka kodumaalt. Uue albumi "En Garde" on valmis saanud Taavi Laasit ehk Galaktlan, kes jätkab tuttavat kosmiliste rännakutega. "Denebi lilled" on nagu midagi Sven Grünbergi parimate palade seast, vulisev ja enesekindlalt naivistlik elektroonika, kuhu sisse lihtsalt ära uppuda.

Ja lõpetuseks üks remix - selle aasta kindlasti üks parimaid lugusid, George FitzGeraldi "Burns" on saanud töötluse Rootsi produtsendilt DJ Seinfeld, kes ei ole oma karjääri jooksul vist veel ühtki korda mööda pannud. Veatu lugu.