Udo ja Ede Reinaru on trammijuhtidena töötanud kogu elu. Huvi trammide ja tehnika vastu sai mõlema jaoks alguse juba varasest koolipõlvest. "Ma käisin kunagi 20. keskoolis siin Pärnu maanteel ja siia kooli ma sõitsin trammiga, ma olin maapoiss, maalt tulin linna, ja siis hakkas see tramm mulle meeldima," kinnitas Udo "Ringvaates".

Ede Reinaru sõnas, et temal juhtus trammijuhiks saamine puhtjuhuslikult. "Tulin ka maalt linna õppima ja siis hakkasid need trammid meeldima, tulin vaatama ja meeldis," nentis ta ja mainis, et omavahel tutvusid nad ka just trammiroolis.

Nii Ede kui Udo sõitsid kolmandal trammiliinil, kuni ühel päeval nende trammid kohtusid, nad viipasid üksteisele tervituseks ja üsna pea kandsid juba sama perekonnanime. Sellest peale veedavad nad oma päevad koos ning nendest on saanud Tallinna trammipargi inimraudvara. "Kui ikka amet meeldib, siis sa teed seda tööd rõõmuga ja muud ametit ma ei kujuta ette," mainis Udo.

"Ainus halb asi on hommikune varajane tõusmine, aga sellega harjub ka lõpuks ära," ütles Ede ja lisas, et igal hommikul tõustab ta kell neljast. 

Suuri avariisid pole neil kummalgi kunagi olnud, kuid Udo sõnul on väikeseid kõkse ikka ette tulnud. "Ma ei taha seda nüüd ära sõnuda, sest ammu pole selle teemaga tegemist olnud," mainis Ede.