Tööstusalpinistid end Tallinna kõrgeimate korstnate otsas sama vabalt nagu pärisalpinistid Alpides tunda ei saa
Kui paljud meist lähevad igal hommikul tööle kontorisse, siis mõned teised on sel suvel Tallinnas roninud igal hommikul 130-meetrise korstna otsa. Kui mõnel nõrganärvilisel hakkab juba seda korstent vaadates pea ringi käima, siis seal üleval teevad tööd mehed, kellel jalg sugugi ei värise.
Neid mehi, kelle igapäevatöö just selline on, nimetatakse tööstusalpinistideks. Mägironijatest eristab neid vaid see, et kõrgused on pisut madalamad ja juba üleval olles tuleb ka palgatööd teha. Tallinna kõige kõrgemaid korstnaid remondivad Leedust pärit mehed. Nende jaoks on 130-meetrise korstna otsas kõikumine tavaline tööpäev.
"Päris Alpidega võib-olla ei võrdleks, aga meie jaoks kõige tähtsam on see, et mehed teeksid tööd vastavalt ohutusnõuetele ja neid jälgiksid. Alpides saab võib-olla end natukene vabamalt tunda, eriti suusamäel. Ehk pärisalpinistid mitte, siis siin kahjuks sellist vabadust ei ole ja peab päris rangelt jälgima, et kõik operatsioonid oleksid ikkagi väga üksikasjalikult läbi mõeldud," selgitas "Ringvaatele" Utilitase juhatuse esimees Andres Veske.
Eduardas Anancenka on tööstusalpinist olnud juba peaaegu 25 aastat. "Meie firma ehitab igal aastal palju korstnaid, meil on suur kogemus. Nii Leedus kui mujal," ta. "Kõige kõrgem, kus ma olen käinud, on 250 meetrit kõrge, sellised korstnad on meil Leedus."
Korstna remondiks tuleb ronida täitsa tippu, 130 meetri kõrgusele. "Korstna remont on korstna jalamist, nulltasemest kuni 130 meetrini välja," rääkis Veske.
Anancenka sõnul ronivad nad kell kaheksa hommikul üles, teevad terve päeva tööd ja tulevad õhtul alla. Varustust on neil selleks muidugi palju. "Kiivrid, rihmad, kilbid, vajalikud tööriistad. Kaitseriietus sõltub tööst. Kui on pesemistööd, siis peavad riided olema veekindlad. Krohvimisel on aga teine riietus."
130-meetrine korsten on remondis juba aprillist saati. "Tegelikult remondivajaduse tingis asjaolu, et me paneme suitsugaaside kondensaatori katlamajale. See on selline seade, mis jahutab maha korstnasseminevaid suitsugaase ja see vabanenud soojus juhitakse tagasi kaugkütte võrku. Ehk siis kütuse kasutus on palju efektiivsem ja suitsugaasid on iseenesest ka palju puhtamad, mis atmosfääri lenduvad," selgitas Veske.
Tellingute abil ehitajad korstna tippu ei saa, selleks on omad tõstemehhanismid, millega nad tõusevad korstna seest üles. "Kui korstna välispinnal on vaja mingisuguseid töid teha, siis nad tipust laskuvad allapoole. Ega väga palju muid võimalusi ei ole. Aga korsten renoveeritakse nii seest kui ka väljast. Aga seest muidugi mingisugusest ilmest rääkida ei saa," lisas Veske.
Kuigi korstende remont ei ole just töö, mida väga tihti tegema peaks, siis tööstusalpinistidel ronimist siiski jätkub ja allavaatamise hirmu nad seejuures ei tunne.
"Ei, mina väga ei karda. Aga samas ei ole hea, kui hirmu üldse ei ole. Veidi hirmu peab olema," rääkis Anancenka. Tema jaoks kõrguse osas enam täitmata unistusi ei ole. "250 meetrist piisab, kõrgemal töötada ei tahaks."
Toimetaja: Merit Maarits