"Eks see on üks suur armastus teatri vastu, mis mind sinna viis ja seal ka hoiab. Väga palju on levinud arvamus, et inimesed tahtsid lapsena näitlejaks saada, ma ei tea, ma ei mäleta, et ma oleks nii väga tahtnud saada näitlejaks," avaldas Teplenkov Raadio 2 hommikuprogrammis.

Tallinnas üles kasvanud Teplenkov sattus tänu emale tihti noorena teatrisse. "Võlumaailm on mind paelunud väga varajasest noorusest saadik. Väga paljud mälupildid, ka kõige varasemad seostuvad just teatriga," rääkis ta oma teatriarmastusest.

Pärast keskkooli plaanis Teplenkov minna aga hoopis Tartu ülikooli juurat õppima, kuid ei pääsenud sisse. "See plaan oli rohkem selline, et ma ei plaaninud saada näitlejaks ja mul polnud ka muid plaane, millist karjääri elus valida. Too hetk oli populaarne juura eriala, just selle nurga alt, kuidas elu kõige mõnusamalt sättida, et saada maja, auto ja suur pere," selgitas Teplenkov, miks osutus valituks just juura.

Teplenkov meenutas, et lõpetas kooli keskmise hindega 4,5 ja kui lõpukirjandil oli 12 teema vahel valida, sai ta ühest enam-vähem aru. Pehme loomu tõttu poleks ta enda sõnul lihtsalt juristiks sobinud. "Õnneks mul see karjäärivalik ei õnnestunud, sest oma loomust ja iseloomu teades ei oleks minust väga head juristi saanud. Küllap ma oleks olnud väga hea paberimäärija või siiamaani mõnes advokaadibüroos ametnik, mitte tippjurist," rääkis Teplenkov.

Teplenkov avaldas, et oligi lapsepõlves õrna hingega ja pehmeke. "Ma olen ikka lapsest saadik olnud väga tundeline. Jah, ma elasin kõigele väga kaasa ja siiamaani elan, eriti elavatele hingekestele. Ma mäletan ka lapsepõlves Õismäe päevilt, et ma palusin iga lutika käest vabandust, et ma ta kraanikausist alla lasin, kui ma ta kätte olin saanud, rääkimata sääskedest," avaldas ta.

Taoline loomus peegeldub temast siiani läbi ning satub seriaalidesse tihti kummalisi karaktereid mängima. "Kuna minu näitlejažanr on pigem koomiline totu, siis ilmselt selle järgi valitakse," põhjendas Teplenkov, miks on pidanud tihti koomilises poliitikurollis teleekraanil esinema.

Teatris on Teplenkov mänginud juba 20 aastat, olles kuulunud nii kaua draamateatri näitlejate nimekirja. Mees usub, et pelgalt aastanumbrid legendi tiitlit ei too. "Legendiks saadakse ikka alles pärast oma tööd ehk pärast surma. Pigem on see küsimus, et mis ajal saab õpipoisist sell ja sellist meister," arutles ta.

Teplenkovi üks menukamaid tükke on monolavastus "Kõik on täis", mida on etendatud 234 korda. Teplenkov tõdes, et talle tegelikult ei meeldi monotükid. "Näitlejal on väga keeruline seda teha, üksipäini vastutada ja kõike vedada, sul ei ole abiks ühtki partnerit. Ta ei ole väga mugav ja mina vaatajana ka väga ei armasta monotükke, ma tahaks rohkem kui üht näitlejat vaadata," tunnistas ta.

Karjäärile tagasi vaadates tunneb Teplenkov puudust välismaa kogemustest. Tema sõnul on tänapäeva noorte elu küll keerulisem, aga põnevam ning tihti kasutatakse nooruseaega, et Eestist mõni aeg eemal olla. "See etapp jäi minul ära, mul ei olnud seda valikutki. Minu erialavalik oli suhteliselt juhuslik, millega ma olen väga rahul ja selles mõttes läks hästi, aga ma ei olnud absoluutselt valmis oma teed valima," tunnistas ta.