ERR Menu soovitab I Land Sound festivali ja värsket Kreeka kinokunsti
ERR Menu ja Vikerraadio "Huvitaja" soovitused viivad sel nädalal Orissaarde tantsumuusikafestivalile, kinno Kreeka õudusabsurdi kaema või siis hoopis koduste seinte vahele raamatut lugema ja muusikat kuulama.
Moodne Kreeka kinokunst "Haletsus"
5. juulil jõudis Eesti kinodesse režissöör Babis Makridise linateos "Haletsus", mis räägib loo advokaadist, kelle naine on koomas. Mees avastab aga seeläbi, et teda ümbritsevate inimeste haletsus on suureks abiks ning kui naine ootamatult terveks saab, siis ei suuda ta enam haletsuseta elada. Juba see kahelauseline lühikirjeldus annab kätte filmi võtme - tegemist on justkui filmivormis anekdoodiga, mis saab lõpus üsna ootamatu puändi.
Kui enamik kriitikud räägivad filmist kui Kreeka absurdist, siis tegelikult saab seda vaadata vabalt ka õudusfilmi vaatepunktist. Sarnaselt õudusklassikale "Rosemary's Baby" ja värskele hittfilmile "Pärilik" ("Hereditary") kasutab ka "Haletsus" justkui igavust ja rutiini omalaadse motiivina - enamik filmist ei toimu tegelikult mitte midagi, advokaat teeb oma tööd, käib keemilises puhastuses, sööb hommikust.
Igav argielu ilma glamuurita, suvalised asjad suvalistest päevadest. Aga kui sa oled sellesse tavalisse ellu mugavalt sisse elanud, siis tõmmatakse vaip jalge alt ära ning sa oled keset võõrast, ehk isegi hirmutavat maailma.
Kellele "Haletsus" meeldib, siis tasub kindlasti anda võimalus ka tuntud Kreeka režissööri Yorgos Lanthimose töödele, mis on küll Makridise linaloost veel kordi veidramad. Eriline soovitus läheb filmile "Homaar" ("Lobster").
Eesti parimad peosarjad kolivad paariks päevaks Orissaarde
Juba teist aastat toimub Orissaare Illiku laiul festival I Land Sound, mis toob kolmeks päevaks kokku Eesti parimad peosarjad. Sel aastal on festival veelgi kasvanud - juurde on tulnud näiteks filmiprogramm, kus kolmel päeval saab Orissaare kultuurikeskuses kino Sõpruse abiga näha põnevaid kvaliteetfilme.
Kui möödunud aastal olid I Land Soundil vaid DJ'd, siis sel aastal on eraldi lava püstitatud ka live-esinejatele - teiste seas astuvad üles Hannaliisa Uusma uus projekt HUNT, Dave Storm, Firejose, Gram-of-Fun jpt.
I Land Soundi juures mängib suurt rolli ka õhustik - ei tea küll, et Eestis oleks teist festivali, kus sa saad tantsida sadamakai peal Eesti parimate DJ'de järgi ja vaadata päikesetõusu. Juba ainult selle nimel tasub kohale minna.
Kes aga Orissaarde ei jõua, neil on siiski võimalus festivalist osa saada. Raadio 2 teeb igal päeval - festival toimub 10. kuni 12. juulini - paarist n-ö minipeost otseülekande. Loe lähemalt siit.
Eesti keeles ilmus Art Spiegelmani kultuskoomiks "Maus"
Üldiselt ei ole eestlaselt koomiksite lugemise kommet ning seetõttu ilmub neid ka suhteliselt harva - igakuiselt on poelettidel "Tom ja Jerry" ning "Miki Hiir", üksikute numbritena on ilmunud "Tintin", "Asterix" ja korraks isegi "Batman", "Roheline latern" ja "Sin City". Seda rõõmustavam on, et kirjastus Pythagorase Püksid otsustas välja anda kultuskoomiksi, enamikes edetabelites üheks olulisemaks koomiksiks peetava Art Spiegelmani "Mausi".
Teos on biograafiline, põhinedes autori ise mälestustel Auschwitsist ja keerulisest elust enne seda. See võib tunduda masendav ja rusuv, kuid tegelikult on lugu jutustatud väga põnevalt ning kaasahaaravalt - mõnel hetkel tunned end isegi süüdi, et kuidas saab lugu, mis toimub koonduslaagri müüride vahel, niivõrd põnevalt mõjuda.
Loo muudab eriliseks ka see, et tavaliste inimtegelaste asemel on fookuses hoopis loomad - hiired tähistavad juute, sead poolakaid, kassid natse, konnad prantslasi, koerad ameeriklasi jne. Need väikesed metafoorid annavad juurde allteksti, mis muudab lugemise värvikamaks.
Seega, kes on seni kartnud koomikseid lugeda, siis "Maus" on kindlasti suurepärane võimalus alustada. Täielik koomiksite tippklass, mis näitab, kuidas saab ühe suhteliselt alahinnatud ja labaseks peetud formaadi enda kasuks tööle panna.
Vaiko Eplik avaldas albumi "Uus karjäär uues linnas"
Tundub uskumatuna, et Vaiko Eplik on 36-aastane, kuid on elu jooksul jõudnud avaldada juba üle kümne albumi - eriti märkimisväärne on see, et iga tema plaat seisab täiesti eraldi, võtab mingid uued motiivid, millega mängida, kuid säilitab alati ka selle ilmeksimatu vaikoeplikliku essentsi.
Sama kehtib värske albumi "Uus karjäär uues linnas" kohta. Kui eelmine plaat "Kirevase" oli üsna keeruliste kompositsioonidega ning pigem eksperimentaalne veiderdamine, siis uus kauamängiv on üsna sirgjooneline, keskenduses pigem kavalatele poplugudele, mis on kiht-kihi haaval ehitatud niiviisi, et sealt leiab põnevat ka pärast 150 kuulamist.
Žanriliselt kõlab seal bluusi ("Võibollah"), tantsumuusikakatsetusi ("Jänkud"), mõnusalt lõbusat, justkui lustipunki ("Pommivöö", "Natsid koju"), renessanssestraadi, mida võis näha ka tema viiendal sooloplaadil ("Uus karjäär uues linnas") ja palju muud. Need on vaid minu tõlgendused pärast umbes viite-kuute kuulamist. Ilmselt kõik veel muutub, sest see on Vaiko Epliku muusika puhul põhiline - esmamulje ei pea kunagi paika.