Isalt pojale pärandatud Gaudeamuse festival jõuab üle 12 aasta taas sünnilinna Tartusse
22.–24. juunil toimub Tartus Baltikumi suurim üliõpilaste laulu- ja tantsufestival Gaudeamus, kus astub üles enam kui 4000 esinejat Eestist, Lätist ja Leedust. Festivali asutas mestro Alo Ritsingu isa Richard Ritsing ning üle 12 aasta on sündmus taas tagasi sünnilinnas Tartus.
EV100 programmi kuuluv sündmus ühendab valguskunsti, muusika, koorilaulu ning tantsu eriliseks vaatemänguks. Pööripäeval toimuva Gaudeamuse kandev kunstiline idee on kolme Balti riigi jaanitraditsioonid, legendid, noorus ja armastus. Festival algab rongkäigu ja tasuta avaetendusega Emajõe kallastel, millele järgnevad tantsuetendus "Jaaniöö müsteerium" ning kontsert ja laulupidu "Jaanipäeva laulud".
Isalt pojale pärandatud amet ja festival
Idee korraldada ühispidu Baltikumi koorimuusika paremikuga sündis juba 1920. aastatel, kuid esimene Gaudeamuse festival toimus alles pärast sõda ja Stalini surma. Maestro Richard Ritsingu eestvedamisel tulid Tartu Toomeorus Eesti, Läti ja Leedu koorid esmakordselt suureks peoks kokku 1956. aastal. Tänaseni toimub Gaudeamus vaheldumisi kolmes Balti riigis, üldjuhul nelja aasta tagant. Viimati toimus suur üliõpilaspidu Eestis 2006. aastal ja selle melust sai osa umbes 30 000 pealtvaatajat.
Festivali asutaja Richard Ritsingu poeg Alo Ritsing on isa traditsiooni edasi kandnud ning osales Tartu ülikooli meeskoori koosseisus kõige esimesel peol lauljana. Ta kinnitab, et Gaudeamus ei ole tavaline laulu- või tantsupidu, sest otsib pidevalt midagi uut.
Alo Ritsing Autor: Meelika Hirmo
"See ei ole ainult laul, pillimäng ja tants. Gaudeamus ei ole ka akadeemiline kontsert. Festivalil on alati olnud põnevaid elemente ja uudsust ning see on olnud isegi vallatu või ülemeelik. Gaudeamus on teistmoodi kui tavalised Eesti kooriliigipeod," kommenteeris Ritsing.
Vaja oli vabastada suletud riik
"Esimene Gaudeamus oli eriline, sest olime ju suletud riik ja seda oli vaja murda. Festivali ajal oli tunne nagu toimuks sugulaste kokkutulek, kus inimesed küll teavad üksteist, aga pole varem kohtunud. Muidugi ei ole Eesti, Läti ja Leedu sugulasrahvad, aga meil on üksteiselt õppida ja kõikides riikides toimub nii kultuuriliselt kui ka muidu väga palju huvitavat, millega kursis olemine lihtsalt rikastab meid," väljendas Ritsing arvamust.
Gaudeamuse esinejad puhkehetkel. 1967. aastal Tartus. Autor: Tartu Akadeemilise Meeskoori arhiiv
Ritsing mäletab ka pidusid, kus poliitilised meeleolud ja pinged olid palju tugevamad: "Nõukaaegse sümboolikaga oldi nii harjutud, et lõpuks seda isegi ei märgatud või kui, siis tehti nende sümbolite üle iroonilist nalja. Näiteks 1971. aastal Riias ja Ogres toimunud peol jagati kõigile Lenini pea ja Ogre linna nimetusega rinnamärke. Keegi tarkpea teadis rääkida, et sõna "ogre" tähendab inglise keeles koletist, monstrumit või hirmuäratavat inimest. Sealt läks jutt kulutulena edasi ja õige pea korjati kõik märgid kiiresti käibelt."
Ärkamisaeg ja protestikoor
Eriti murranguline oli 1980ndate lõpp. 1988. aastal lubati eestlastel Vilniuses toimuvale peole sinimustvalge lipp kaasa võtta, aga eelnevalt loeti kõigile sõnad peale, et lõunanaabreid kuidagi provotseerida või ärgitada ei tohi. Lätis ja Leedus ei tohtinud veel lippe välja tuua, aga kui esimesel päeval eestlased lippudega kõndimas nähti, olid lätlased ja leedukad juba järgmisel päeval samuti oma lippudega väljas.
"Need otsiti kodust peidupaikadest välja või õmmeldi kiirest spetsiaalselt selleks puhuks," rääkis Ritsing.
Kuigi okupatsiooniaja tavaks oli kohustuslikus korras esitada venekeelseid Nõukogude Liidu autorite kirjutatud teoseid, siis 1988. aasta Gaudeamusel tabas Leningradi konservatooriumist saabunud dirigenti šokk – koorid vilistasid ta välja. "See oli täielik vastuhakk. Dirigent tegi kaks-kolm katset ja lauljad lihtsalt ei allunud talle. Lõpuks korraldajad siiski suutsid koore veenda mitte esitust boikoteerima, aga kui see venekeelne laul ettekandele tuli, laulsid kaasa ainult venelased. Eestlased, lätlased ja leedukad praktiliselt vaikisid kogu ettekandmise aja," kirjeldas Ritsing lauljate meeleolu murrangulistel aegadel.
1984. aasta Gaudeamuse festival Tallinnas, kus osalesid kollektiivid Leedust, Lätist, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Gruusiast ja Moldaaviast. Autor: Tartu Akadeemilise Meeskoori arhiiv
Kas koorilaulul ja rahvatantsul on enam kohta?
"Ma ikka mõtlen, kui keegi küsib, kas meil on Gaudeamuse-sugust festivali vaja. Piirid on ju nüüd kõik valla ja kultuuriline läbikäimine on võimalik. Jõuan aga ikka selleni, et on vaja. Üliõpilased on seltskond, kes pakuvad alati midagi uut ja põnevat. Niimoodi see muusika ja tants arenevad ajas ning käivad ajastuga kaasa. Lisaks on Läti ja Leedu kultuuril meile nii palju pakkuda, et kui sellist läbikäimist ei oleks, oleksime ise rahvusena vaesemad," mõtiskles Ritsing.
"Iga kord on üllatatud millegi uuega. Kui ta on ajas vastu pidanud, ju tal siis on oma roll. Ka seekord tuleb festival omamoodi ja ma usun küll, et ta kõnetab," lisas Ritsing.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja