Eestis on pikk pime aeg ja inimesed ootavad valget aega, mistõttu on siinsetele inimestele valgusel eriline tähendus. Eriline tähendus on valgusel ka vitraažide loojale Dolores Hoffmannile, kes on nende loomisele pühendanud juba 44 aastat. Vitraažikunst on kunstiliik, mis on sündinud koos ristiusu kirikute-katedraalidega. Inimesed tulevad kirikusse ajama oma kõige isiklikumaid, sügavamaid asju, palvetama ja mediteerima. Värvilised vitraažaknad on siinsamas kõrval, luues ruumi ja välisilma vahelise ühenduse ning häälestavad inimese Vaimule vastuvõtlikuks.

Film portreteerib vitraažide loojat Dolores Hoffmanni, kes on eluaja jooksul loonud vitraaže kokku 36 sakraalhoonele Eestis, Soomes, Jaapanis ja Venemaal, lisaks palju vitraaže ametiasutustele, firmadele ning eratellijatele laias maailmas. Meie endi inimestele on ehk tuntuim neist vitraažaken pannoo Tallinna teletornis.

Filmis jälgitakse kunstniku tööprotsessi Tallinna Pühavaimu kiriku ühe viimase vitraažakna loomisel - kavandi teostamisest kuni valmisvitraaži õnnistamiseni. Dolorest on jälgitud tema galeriis, maakodus ja kirikus. Kunstniku loodud vitraažakende näitel tehakse filmis justkui vaimne rännak läbi terve Eesti. See on film loomisest, lootusest ja looja tahtest.

Filmi režissöör ja operaator on Kullar Viimne, heli salvestas Mart Kessel-Otsa, heli järeltöötluse tegi Tanel Paats, monteerija ja produtsent on Erik Norkroos. Film valmis stuudios Rühm Pluss Null ning film esilinastub märtsis. Lisaks Tallinna kinole Artis saab filmi näha ka Maailmafilmi festivalil 20. märtsil Tartus.

Sel kevadel toob 2016. aastal välja kuulutatud portreefilmide konkurss vaatajate ette oma esimesed viljad. Eesti filmi instituudi, Eesti kultuurkapitali ja rahvusringhäälingu ühisrahastusel valmivad filmid portreteerivad Eesti silmapaistvaid kultuuriloojaid, teadlasi, sportlasi, ühiskonnaelu mõtestajad.