Sander rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku", et kohtub emaga tihedamini kui paljud teised, sest neid ühendab töö. "Kõige kindlam põhjus ongi see, kui sul on väga läbipõimunud töösuhted, on sul ikka vaja kohtuda. Lapsest peale oleme me kõiki neid projekte teinud koos, alates kõige varasematest muusikaprojektidest, rääkimata sellest, kui algas professionaalne muusikategevus," selgitas ta.

Seda, kust Sander oma muusikugeenid sai, ema Lembi öelda ei oska. Lembi ise unistas, et pojast võiks saada viiuldaja, kuid Sander sai peagi aru, et orkestris mängimine pole tema jaoks. "Õige ruttu sain ma seal aru, miks peaksin mina istuma tolmuses orkestriaugus kuskil pimedas ja vaatama arglikult ülespoole, kui laval seisavad teised tuledevihus, suled peas ja litrid seljas. Ma ei taha mitte olla see, kes istub pimedas augus," lausus Sander.

Maatöid pole mees kunagi pidanud tegema ning mäletab sellega seoses üht traumeerivat kogemust. "Ma olin juba natuke suurem, teismeline, kui üks sõber kutsus mind Hiiumaale, kus tal oli isal talu ja farm. Läksime sinna ja see isa andis mulle hangu kätte. Seal tehti mingit roppust, tõsteti heinu või visati sõnnikut ja ma väga pika hambaga üritasin ka teha nägu, et teen ka maatööd. Ja siis see isa ütles, et on ju linnamehel on siin nii põnev," meenutas Sander.

Sander meenutas, et hoidis toona suu kinni ja ei öelnud vastu, et mine proovi Estonia laval Boriss Godunovi laulda ja vaata, kui põnev see on. "Ei ole midagi põnev, teeme neid asju, milleks me oleme loodud. Ärme arva, et linnamehel on tohutult põnev sitta visata, no ei olnud. Ühe päeva tegin, siis hakkasin vinguma, et tahan linna tagasi," naeris Sander.

Ka väikese poisina eelistas Sander pigem toas istuda, mitte õues mängida. "Mind ei huvitanud teised lapsed üldse, ma ei tahtnud kellegagi mängida. Me olime just vanalinnas ja mina alati kujutasin ette, et ma olen väike vanainimene, et ma olen tegelikult kääbus, et ma pole üldse laps," meenutas Sander, keda tõmbas alati kohvikutesse ja teatritesse.

Kohvikuelu imiteerides sõi Sander väikese poisina liivakastist liiva, millest sai kolibakteri. "Ühest küljest on laps tark, teisest küljest totaalselt loll. Ma hakkasin mängima, et olen kohvikus ja leidsin mingi jäätisepulga ja hakkasin liiva sööma. Seda polnud palju vaja, ma sain kohe aru, et see liiv ei olnud hea," meenutas Sander, kes viidi kõhuhaigusega haiglasse.

Lapsena eelistaski Sander pigem toas Soome televisioonilt koos isaga filme ja seriaale vaadata. "Ma tahtsin pidevalt vaadata filme, mulle meeldisid ka seriaalid. Ma õppisin hästi ruttu ära soome keele televiisorist ja kõik muud keeled on saanud alguse sealt, Soome televisioonist," rääkis ta.

Mart Sander ema Irene Lembi (Vikerraadio saade "Käbi ei kuku..." 

Isa kohta meenutas Sander, et ta käis pidevalt tööl ja päeval magas. Ema Lembi oli Sanderi isa Reinu kohates kõigest 20-aastane. Kokkusaamine toimus läbi suure juhuse. "Mardi isaga kohtusime me väga noorena tänu minu pinginaabrile, kes töötas Mardi isaga koos. Neil oli organiseeritud üks spordivõistlus Lõuna-Eestis. Sõbranna ütles mulle, et kuule, meil on üks naine puudu sellest naiskonnast, ole hea, tule kaasa," meenutas Lembi.

Võrkpallivõistlusel osales ka Mardi isa Rein, kellega bussis üle vahekäigu istuti. "Meil olid ajalehed, ta kirjutas ajalehe peale ja mina küsisin talt vastu, vana sa oled. Ta kirjutas lehe peale vastu, et 18, peaaegu 19. Ma mõtlesin, et issand, kui noor, ma olin juba 20," kirjeldas naine.

Viis aastat pärast kohtumist sündis Mart. "Eks elu koosnebki paljudest juhustest. Kui sa annad juhusele käe, ei tea sa kunagi, mida juhus võib elus kaasa anda. Võib-olla oli ettemääratlus, et oligi tarvis, et me peame temaga kohtuma ja saama sellise lapse, nagu meil on,"

Hoolimata noorusest on koos elatud siiani. "Loomulikult minu kui ema kasvatus üksinda ei ole see, kes on Mardist teinud Mardi. Loomulikult ka Mardi isa, kõik need vanaemad, minu ema õed ja vanatädid. Kõik on andnud oma panuse lapse kasvatamisesse," ütles Lembi.

Oma lapsepõlvest mäletab Sander, et tema ema töötas moemajas, kust sai alguse tema armastus teatri vastu. "See oli minu jaoks väga huvitav, seal oli teatrimaagiat, esimest korda kogesin seal. Sel ajal tehti Heidy Tammele seal väga peent esinemiskleiti, sa tõid sealt kleidist ribakese koju, mis oli tohutult müstiline materjal," kirjeldas Sander.

Lembi sõnul oli Sander väga andekas laps, kes hakkas kahe-aastaselt juba kirjutama. 1,3-aastaselt oskas ta öelda oma esimese lause. Vitsa anti lapsele kodus pigem vähe. "Isal olid natukene rangemad kasvatusmõtted kui minul. Ta arvas, et last peab rohkem karmimalt kasvatama natukenegi. Siis ikka sai öeldud, et üleval on vits, seda ei pidanud sageli ütlema, aga vahetevahel," meenutas ema.

Sanderi eesnime valis ema Lembi. "Mart sai minu tahitsi selle nime. Kui mina olin noor, käisin ka pioneerilaagris kasvatajana. Olime kõik selles laagris maru noored ja vanema rühma lastega suured sõbrad. Mulle meeldisid väga kaks venda, perekonnanimed olid Raudsepad. Üks oli Mart Raudsepp, ta tundus mulle nii tore, äge, vahva ja viisakas. Ma arvasin, et kui mulle tuleb kunagi poeg, panen ma tema järgi nimeks Mart," meenutas ema ja lisas, et isa Rein tahtis panna poja nimeks hoopis Paul.

Kuigi passis on kirjas Mart Sander, tõdes mees, et tema ristinimi on Martin Laurent Sander. "Mart Sander on mul passis. Need tekkisid mul, kui ma lasin ennast ristida Rooma-Katoliku Kiriku liikmeks. Ma tegelikult käin Rooma-Katoliku Kirikus juba väga kaua, sellest ajast, kui ma olin 13-aastane. Aga päris liikmestaatuseni jõudsin ma palju-palju hiljem, kui olin üle 30 aasta vana. Kuna ma olen lauritsapäeval sündinud, on minu kaitsepühak püha Laurentius ja sellest on ka minu keskmine nimi," põhjendas ta.