9-aastaselt ratastooli jäänud Madis: mõistmine ja empaatia iseenda vastu tekkisid tänu suure kurbuse kogemisele
Madis Markile kukkus 9-aastaselt selga betoonplokk ja ta sattus ratastooli. Praeguseks on ta enesehaletsusest ja enesetapumõtetest jõudnud selleni, et nimetab end nüüd maailma kõige õnnelikumaks inimeseks. Tema enda sõnul tuli tal selleks esiti kogeda suurt kurbust, misjärel tekkis tal enda vastu sügavam empaatia ja arusaamine ning oskus oma olukorraga rahu teha.
"Ma isegi ei kaotanud teadvust. Kui see tabamus tuli, siis see käis nii kiiresti, et ei olnud aega reageerida, aga juba järgmist hetke, kui ma seal maas, olin, siis juba kõike mäletan. Alles siis, kui haiglas narkoosi anti, siis alles teadvus kadus," rääkis Madis"Ringvaatele".
Alguses arvas Madis, et see on lihtsalt üks tavaline õnnetus. "Ma varem ka kukkusin. Aga siis, kui ma katsusin seal oma jalgu ja ma ei tundnud üldse neid, siis ma tundsin küll, et midagi on nüüd teistmoodi. Aga ma ei osanud arvata, mis see täpselt on, ja mul läks ikka natuke aega, et see kõik kohale jõuaks. Võib-olla alles siis, kui ma kooli läksin uuesti ja tekkis võrdlusmoment enda ja teiste lastega, siis mulle alles hakkas jõudma kohale see kõik. See oli päris suur kaotusvalu."
Esimestel päevadel ja nädalatel Madisel püsis lootus, et ehk on see olukord ajutine. "Varasemate kogemuste põhjal, et kui ma olen haiglas käinud, siis varsti ju lähen sealt uuesti välja ja elu läheb edasi," märkis Madis. "Kui vanemad esimest korda mind haiglas nägid, siis ma mäletan, et ma lehvitasin neile rõõmsalt, et pole hullu midagi."
Õnnetusest on praeguseks möödas peaaegu 17 aastat. Must masendus on Madisele väga tuttav. "Ma arvan, et kõige raskemal kujul mis üldse on võimalik. Sügav eraldatus, üksindustunne, et keegi ei mõista. See ikka tundus täielik põrgu. Isegi oma perekonnale ma ei rääkinud seda, mida ma tundsin või läbi elasin. See oli päris ränk. Aga see, et ma ei saanud väljastpoolt abi või ei osanud otsida või leida, see viis mind rohkem enda sisse. Läbi selle sügava iseenda kogemuse ma jõudsingi siia, kus ma praegu olen."
Ometi ütleb Madis oma raamatus "Valu kingitus", et ta on nüüd maailma kõige õnnelikum inimene.
"Ma kellegagi küll ennast võrdlema ei hakka, et see on lihtsalt see, mida ma olen ise tundnud, et nii palju tänulikkust ja rõõmu on selle üle, et kuhu ma olen praeguseks jõudnud, millise transformatsiooni läbinud. See "maailma õnnelikuim inimene" ei tähenda, et ma oleks igal eluhetkel naeratus suul. See on üsna võimatu. Aga see sügav sisemine rahu on olemas."
Mustast masendusest selle momendini jõudmine, kus Madis sai tunnistada, et ta on endaga rahu teinud, oli pikk tee.
"See võttis palju aastaid aega, aga ma arvan, et kõige suurem käivitaja oligi selle sügava emotsionaalse valu kogemine ja sellele alistumine. Alguses see oli enesedestruktiivne, olid ainult negatiivsed mõtted peas. Aga siis ühel hetkel hakkasin lihtsalt sügavalt nutma ja kogesin seda kurbust ja siis tänu sellele hakkasin jõudma sügavamale enda sisse. Hingele lähemale," kirjeldas Madis.
"Tekkis empaatia ja mõistmine iseenda vastu. Et tegelikult ma andsin alati oma parima. Ma kunagi ei tahtnud endale või kellelegi teisele halba. Ja siis tuli iseenesest see mõte, et ma ei olnud selles süüdi." Sealt hakkas Madise jaoks see asi edasi arenema. "Ma arvan, et ma sain sellel hetkel millegi sügavamaga kontakti, et ei olnud ainult mõistus."
Lõpuks hakkas Madiseni jõudma informatsioon, uued inimesed, uued mõtted-tarkused. "Kõik lihtsalt hakkas voolama."
Madise jaoks on samas tuttav küsimus ka see, kuidas saada enesepettuse vastu. "Mõnel aastal küll tekkisid tagasilöögid ja tuli ebakindlus sisse, aga lõpuks need mõtted ka kadusid. Ükskõik, mis mu elus ei toimuks – mul on mõnikord ka raskeid hetki ja väljakutseid. See on elu osa. Aga ma olen avastanud selle, mis on minus sügavamal. See võimaldab kõigega toime tulla."
Toimetaja: Merit Maarits