"Praegu Josh teeb hommikusööki, kuna ta ei käi tööl, ja siis me istume maha ja sööme hommikusööki. Mina lähen tööle, tema jääb koju. Ta käib trennis, õpib eesti keelt, proovib ülikoolidesse sisse saada," rääkis Hanno "Ringvaatele".

Hanno ja Josh said tuttavaks paari aasta eest Ameerikas. Selleks ajaks oli Hanno Ühendriikides elanud pisut üle 10 aasta. Hanno oli kuulunud Eesti ujumiskoondisesse. Ta sai stipendiumi ja pääses Indianapolise ülikooli õppima rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat. Tollal Hanno kindlasti tundis, et ta on teistsugune või kuulub n-ö vähemuse hulka.

"Aga mul ei olnud kogemust ja ma ei osanud endast aru saada. Kindlasti Ameerika aitas mind väga palju, kui ma sinna läksin. See tõdemus, et ma gei olen, selle puhul oli kindlasti palju abiks, et ma Ameerikas olin."

Pärast ülikooli asus Hanno tööle Chicagosse. Joshiga kohtusid nad 2016. aasta Chicago Pride'il.

"Me olime baaris ja Ameerikas mehed on natuke lühemad kui mina. Mina olen 1,84 ja Josh on 1,90. Ta on minust palju pikem, ja siis ma nägin üle kõikide teiste teda ja siis ma ütlesin, et tule siia. Niimoodi me tutvusime," rääkis Hanno.

"Sealt see säde tekkis," rääkis Josh. "Ta on väga köitev isiksus. Ja sellest unenäost ei taha ärgata.

Umbes samal ajal, kui nad plaanisid abielluda, küpses ka plaan kolida Eestisse. "Tal olid paberite peal kirjutatud eestikeelsed fraasid ja sõnad ja ta hakkas ise eesti keelt õppima ja mõtlesin, et okei, järelikult me läheme Eestisse," rääkis Hanno." Praegu oskab Josh öelda eesti keeles "ma armastan sind" ja "head ööd".

Hanno märkis, et nad muidugi teadsid, et see tee ei saa olema kerge ja nad peavad enda eest võitlema.

"Ma ei saanud aru, et siin ei ole nii salliv ühiskond. Ma ei mõelnud eriti, see võinuks mind eemale peletada," ütles Josh.