"Absoluutselt ei meeldinud. Must raev on leebe väljend," väljendas Pihlamägi oma pahameelt "Vikerhommikus". "Ma olin pahane, ma olin tõeliselt pahane. Ei tahtnud küll päriselt visata, aga panin teleka kohe pärast seda kinni."

Seega jäi Pihlamäel nägemata ka võidutseremoonia, kus möödunud aasta võitja Salvador Sobral pidi Nettat õnnitlema. "Ilmselt oli see tal raske, sest ta ju väljendas enne seda väga reljeefselt arvamust Iisraeli laulu suhtes. Nüüd ongi nii, et kogu maailm on pooleks. Ühed ütlevad, et suurepärane laul, teised ütlevad, et see ei kõlba mitte kuhugi. Paraku olen mina selles teises pooles. Mul on väga hea meel ja uhke tunne, et ma olen eestlane, sest eestlased ei andnud finaalis, ei žürii ega ka publiku poolt mitte ühtegi häält sellele laulule."

Esimeses poolfinaalis Eesti televaatajad siiski andsid ühe punkti Iisraelile, kuid finaalis tõesti mitte ühtegi.

"Tänaseks ma olen maha rahunenud mingil määral," jätkas Pihlamägi. "Olen ühest asjast aru saanud ja püüdsin endale selgeks teha - Eurovisioon muutub. Mina hakkasin Eurovisiooni vaatama 1960. aastate keskel, siis kui tuli Abba. See oli minu jaoks kirgastus. Eurovisioon võib muutuda, aga nüüd on hoopis mitte järgmine, vaid ülejärgmine põlvkond ja mul on erakordselt huvitav vaadata, et minu ümbruskonna lapsed, kes käivad põhikoolis, need on enda jaoks avastanud Eurovisiooni. Ja vat nendele ongi see Eurovisiooni-Netta, see on see habemega naine Conchita Wurst - see on see, mida nemad ootavad. Mina seda ei oota, mina ootan natukene nagu sellist popilikku, abbalikku Rootsi šnitis Eurovisiooni."