"Klassikaraadio tuleb külla" esimesed kontserdid
2012. aasta maikuus alguse saanud kontserdisarja esimestel kontsertidel esinesid Marike Kruup, Marten Altrov ja Johan Randvere ning Theodor Sink ja Holger Marjamaa.
8.–16. mail esinesid Marike Kruup (viiul), Marten Altrov (klarnet) ja Johan Randvere (klaver) Saku muusikakoolis, Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis, Pär u Sütevaka Humanitaargümnaasiumis, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis ja Märjamaa Muusika- ja Kunstikoolis.
22.–24. mai esinesid Theodor Sink (tšello) ja Holger Marjamaa (klaver) Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, Kiili Kunstide Koolis, Miina Härma Gümnaasiumis, Ülenurme Muusikakoolis ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumis.
25.–27. septembril esinesid Theodor Sink (tšello), Kirke Karja (klaver) ja Egert Leinsaar (viiul) Türi Muusikakoolis, Jõgeva Gümnaasiumis, Viljandi muusikakoolis, Suure-Jaani Gümnaasiumis, Karksi-Nuia muusikakoolis.
2.–4. oktoobril esinesid Signe Sõmer (klarnet), Ivi Ots (viiul) ja Maksim Štšura (klaver) Rakvere Gümnaasiumis, Jõhvi muusikakoolis, Kohtla-Järve Vene gümnaasiumis, Sillamäe muusikakoolis, Narva Humanitaargümnaasiumis ja Kunda Muusikakoolis.
Kontsertide toimetajad olid Mirje Mändla ja Marge-Ly Rookäär.
Esinevad Kirke Karja (klaver), Egert Leinsaar (viiul) ja Theodor Sink (tšello).
25. september kell 11.10
Oskar Lutsu Palamuse gümnaasium
25. september kell 15
Türi muusikakool
26. september kell 10.50
Jõgeva gümnaasium
26. september kell 17
Viljandi muusikakool
27. september kell 11.05
Suure-Jaani gümnaasium
27. september kell 15
Karksi-Nuia muusikakool
Esinevad Maksim Štšura (klaver), Signe Sõmer(klarnet) ja Ivi Ots (viiul).
2. oktoober kell 11.40
Rakvere Gümnaasium
2. oktoober kell 17
Jõhvi muusikakool
3. oktoober kell 11.05
Kohtla-Järve Vene gümnaasium
3. oktoober kell 16
Sillamäe muusikakool
4. oktoober kell 11.20
Narva Humanitaargümnaasium
4. oktoober kell 16
Kunda muusikakool
Klassikaraadio alustas reisi Palamuselt
25. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
Klassikaraadio sügisene kontserdiseeria “Klassikaraadio tuleb külla” alustas 25. septembri keskhommikul täissaalile Palamuse rahvamajas.
Võõrustaja oli Palamuse gümnaasium, kuid kuna koolil endal akustilist klaverit ei ole, siis esineti kooliperele rahvamaja saalis.
Palamuse rahvamajas on kaasaegne lava ja korralike prožektoritega valgustus-süsteem, erinevate tasapindade ja ruumide tekitamiseks on laval mitmed kardinad, lava taha jäävad ruumid artistidele. Ravamaja juhataja sõnul on saalis kogu aeg mingi tegevus – küll tantsitakse, küll lauldakse, näideldakse ja võimeldakse. Palju on ka külalisesinejaid.
Palamuse rahvamaja asub Palamuse kiriku kõrval, otse keset Oskar Lutsu “Kevade” nimelist kirjandusloolist maastikku. Rahvamaja akendest näeb jõge, millesse koolipoiss Toots ja tema klassikaaslased uputasid sakste laste parve. Lutsu vaimu tunnetab igal sammul, suuresti küll samanimelise mängufilmi tõttu, lisaks oli rahvamaja saalis hiigelsuur kirjaniku portree.
Klassikaraadio kontserdil esines trio koosseisus: Kirke Karja (klaver), Egert Leinsaar (viiul) ja Theodor Sink (tšello), muusikat olid kuulamas kõige vanemate klasside õpilased ja 5. klass.
Suurt elevust tekitasid soolonumbrid ja Šoštakovitši trio kiiremad karakteersed liinid. Publik oli väga südi ning võttis noored esinejad kuumalt vastu. Kontserti kuulanud Palamuse kooli tütarlaps ütles, et noored muusikud esinesid väga kirglikult ja et kava ei olnud raske kuulata. Tema kinnitusel võiks sääraseid koolikontserte toimuda sagedamini.
Ka kooli huvijuht rääkis imestust varjamata, et publikuks olnud kooliõpilaste hulgas ei tekkinud mingit saginat ja tavapärasest erinevat muusikat oli huvitav kuulata.
Pärast kontserti jalutasid muusikud lehtede sahinal üle silla Palamuse gümnaasiumisse ning nautisid kooli sööklas tõeliselt rammusat värskekapsasuppi ja suure moosisilmaga karamellikisselli.
Söögilauas olid aga äsjalõppenud kontserdi muljetele lisaks väga tõsised jututeemad, muuhulgas arutati, kuidas saaks muusikaõppureid paremini kontserdisaali publikuks meelitada ja leiti, et muusika õppeasutuste ja kontserdikorraldajate vahel võiks parem suhe olla: korraldaja võiks alatises rahanappuses siplevat noort soodsama hinnaga kontserdile lasta. Seda enam, et enamus kontserte ei ole välja müüdud.
Enne Palamuselt lahkumist andsid Kirke, Egert ja Theodor oma autogrammid kontserdiplakatile, mille sai endale 9. klassi tüdrukutest moodustunud fännklubi.
Esimene kontsert Palamusel.
Energiline impulss Türi Muusikakoolis
25. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
“Klassikaraadio tuleb külla” sügisese kontserdiseeria teine esinemine tehti Türi muusikakoolis.
Selle õppeasutuse peale võib iga muusikasõber, kes Türil just ise ei õpi, vaid suurt kadedust tunda. Muusikakooli käsutuses on viiendat hooaega täiesti uus ja kaasaegsetele nõuetele vastav koolimaja tiib Türi kultuurimaja külje all.
Pille on ostetud igat sorti, lisaks on koolis oma väikene saal orkestriharjutusteks (klassis on olemas timpanite komplekt!), seinad ei kosta läbi, pillide parema tervise nimel töötab spetsiaalne niisutussüsteem, arusaadavalt on ehitamise käigus koos teisaldatavate toolide süsteemidega põrandate ja seinte sisse valmis pandud ka kõik vajalik salvestustegevuseks. Nii käivadki siin oma kõrvu testimas tulevased toonmeistrid Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist.
Küllasõitnuid väga rikkalikult kostitanud koolis on muusikat õppimas 160 noort ja õpetajate suureks üllatuseks on vaatamata suhteliselt krõbedale õppemaksule sel aastal ka seitse täiskasvanut pille õppimas, vanim neist 75 aastane!
Türi muusikakool kasutab oma tegevuses igapäevaselt kultuurimaja kammersaali, siin esinesid 25. septembri pärastlõunal ka Kirke Karja, Egert Leinsaar ja Theodor Sink. Publikuks olid nii muusikakooli õpetajad kui õppurid, aga saalis oli ka kuulajaid väljaspoolt muusikakoolipere.
Sarnaselt hommikuse kontserdiga tervitati enim just soolopalasid, publikule meeldisid ka muusikute väikesed kommentaarid esitatava pala kohta. Kontserdil oli ka elevaid hetki, näiteks pakkusid lapsed Eesti kõige populaarsemaks heliloojaks Gustav Ernesaksa!
Kontserti kuulanud inimeste seas oli juhtumisi kirglik Klassikaraadio austaja, kellele noored muusikud jätsid väga hea muusikalise mulje ning kes samuti kiitis esinejate sooja ja vahetut suhtlemist publikuga.
Kontserdipublikus oli ka Eesti tšellist Ardo Västrik, kes kinnitas intervjuus Klassikaraadiole, et jälgis kontserti eelkõige esineja seisukohast. Tema sõnul on Türi kammersaalis suhteliselt keeruline esineda paiga akustikat silmas pidades. Västrik arvas, et valitud kava oli veenev ja kaasakiskuv ning ta rõhutas sääraste muusikasündmuste olulisust muusikakooli õpilaste arenguteel.
“Ega see muutus ei tule paugupealt, nad ei hakka kohe homme rohkem harjutama. Aga see kontsert võib oma mõju avaldada hoopis hiljem, kasvõi alles poole aasta pärast. Või veelgi hiljem. Igal juhul on tegemist energilise impulsiga, mille mõju ulatust täna ei hooma”, arvas Västrik.
Theodor Sink Türi Muusikakoolis.
Jõgeva: kommipaberid, katkenud viiulikeel ja südi publik
26. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
Klassikaraadio noorele publikule suunatud esinemis-seeria jõudis kontsertreisi teise päeva hommikul otsaga Jõgeva Gümnaasiumisse.
Tegemist on üldhariduskooliga, kus igakevadised Alo Mattiiseni muusikapäevad toimuvad juba pea paarkümmend aastat.
Keskhommikuse kontserdi publik moodustus vanemate klassidest õpilastest ja (Jõgeva gümnaasiumile kohaselt) olid kuulajad südid ja muusikakuulamiskogemusega. Esitatavast muusikast tunti ära Bachi Prelüüd C-duur, kuid Bachi Süiti soolotšellole peeti Beethoveni kirjutatuks.
Kontserdi ärevaim hetk oli, kui keset Pablo Sarasate teose esitamist katkes Egertil viiulikeel ning teos jäi pooleli. Samal ajal, kui ta lava taga pillikeelt vahetas, musitseerisid laval Theodor ja Kirke.
Pillikeele katkemine kontserdi ajal ei olegi väga haruldane, teadis Egert rääkida. Tema kogemustes on seda kirjas mitmel-setmel korral, kuid vaid orkestri koosseisus mängides. Solistina pole Egert laval pillikeele katkemist pidanud üle elama, seda siis tänaseni.
“Juhtub ka paremates peredes” oli Egert rahulik ja naases lavale juba mõne minuti pärast. Katkenud muusikapala esitati uuesti.
Esimest korda selle kontserdisarja jooksul istus publikus noormees, kes kolm esimest pala krõbistas kommipaberitega. Pärast kontserti ta tunnistas, et kuigi klaverimuusika talle meeldib ja kontsert oli ka täitsa tore, on ta tegelikult hoopis kõva spordimees ja ei tea õieti isegi, miks ta krõbistas.
Küllap tähelepanuvajadus, arvasid teised. No küllap.
Jõgeva Gümnaasiumis töötab muusikaõpetajana Maret Oja. Muusikaõpetaja suure algustähega.
Maret andis pärast kontserti ka koheselt tagasisidet ja julgustas veel rohkemgi teostest enne nende esitamist rääkima, sest muusikaloovõõras publik ei pruugi terminitest ja detailidest koheselt aru saada.
Musitseerimine Maretile meeldis, ka kava ja noored esinejad. “Tulge ikka tagasi, me ootame teid!” ütles ta lahkumishetkel.
Pärast Jõgeval toimunud kontserti sõideti Viljandisse, et saada muusikakoolis võimalus saalis pikemalt harjutamiseks.
Õhtusest kontserdist toimub ju salvestus, mis on ülehomme eetris! Enne seda tuleb teha korralik mikrofoniproov, Tallinnast on kohapeale salvestust tegema sõitnud toonmeister Kaspar Karner ja heliinsener Priit Karind.
Kohvipausil enne harjutust olid jututeemad aga taas tõsised – arutati Muusikaakadeemias erialaliste arengu- ja õppimisvõimaluste üle, räägiti välismaistest muusikakõrgkoolidest ning kunstniku loomingulistest eneseteostusvõimalustest Eestis versus tegelikkus.
Jah, vaatamata oma noorusele on meie muusikud liigagi hästi kursis kodumaise muusikatööstusega.
Klassikaraadio tuli külla Jõgeva Gümnaasiumisse.
Neljas kontsert: Viljandi muusikakool
26. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
Viljandi muusikakoolis anti “Klassikaraadio tuleb külla” sarja üks kaalukam kontsert.
Kaalukust ja tähtsust muusikasündmusele lisas tõsiasi, et kontsert salvestati. Kohalesõitnud toonmeister sai korraliku heliproovi, esinejad interpreedid aga korraliku närvikõdi. Sest kuigi materjal on ammu kokku mängitud ja kavaga juba kolm esinemist tehtud, oli siiski segavaid faktoreid.
Egertit häiris asjaolu, et hommikusel kontserdil katkes keset muusikapala viiulikeel, igaks juhuks vahetas ta veel paar keelt välja, kuid ei jäänud kokkuvõttes siiski pilli häälestusega rahule.
Kirket segas kontserdi ajal see, et ta pidi teksti rääkimiseks klaveri tagant üles tõusma ja jutumikrofoni juurde kõndima. Mõte olevat takerdunud.
Ainult Theodorit vaadates tundus, et teda ei seganud miskit. Theodor rõõmustas, et saalis oli muusikat kuulamas mitu tšelloõppurit.
Ja ega Egert ja Kirke ka tegelikult asju nii dramaatiliselt ei võtnud. See, nii, moepärast. Sest tegelikult läks kontsert täissaalile ja väga hästi!
Muusikakoolis oli kuulamas suur hulk kooli õpetajaskonnast ja erinevate klasside lapsed, sekka mõni lapsevanem.
Oma kohalolekuga troonis ka Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, kes Viljandi muusikakoolis kunagi ise lapsena muusikakunsti algteadmisi uuris. Tiia meenutas mitmeid huvitavaid ja naljakaid seiku oma õpinguajast selles majas.
Näiteks olevat ühel tehnikahuvilisel meesõpetajal olnud kinnisidee, et muusikakooli lastel võiks olla pea küljes lambipirn. Et niipea, kui laps õpetaja jutust aru saab, läheb pirn põlema. Aga muidu seleta ja seleta ja võta sa kinni – kes sai aru ja kes mitte.
Tänastel kuulajatel-lastel tundus igatahes kontserdi ajal pirn põlevat, sest muusikat kuulati hiirvaikselt ja hingati lavalt pakutavaga ühes rütmis kaasa.
Pärast kontserti rääkis üks tšellot õppiv preili, et Theodoril oli mitu huvitavat pillimänguštrihhi, mida ta tingimata ise ka järele proovib ja tunnistas kahjatsedes, et kontsert sai liiga kiiresti otsa.
Üks VI klassi viiuliõppija jälle arvas, et ehk suudab ta isegi mängida mõnd pala, mida Egert esitas, kuid selle õppimine võtvat hiiglama kaua aega.
Kooli õpetajaskonnast kostus pärast kontserti heameele-suminat, näiteks arvas üks pedagoog, et üle pika aja oli väga hea kuulata Šoštakovitši muusikat.
“Miskipärast on selle ajaperioodi muusika juba tükk aega kontserdilavadelt kadunud”, nentis ta.
Muusikakooli staažikas õpetaja Maret Tomson pidas vajalikuks rõhutada, et kava oli koostatud lugupidamises publiku vastu. “Alati peaks esitatav muusika olema latijagu kõrgemast kategooriast, kui seda on kuulaja”, kinnitas ta.
Klassikaraadio muusikaline rännuseltskond jäi ööbima Viljandi tudengikülasse, kus maa alt ja maa pealt kostus rütmiline muusika ning seinte vahele kaardus energiliste häälte rõõmsavärviline helijoonis. Ja maja ees seisis laterna all ennastunustavalt suudlev paar.
Kirke enne kontserti.
Kultuuriloo hõng ja kontserti kuulamas kogu kool
27. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
“Klassikaraadio tuleb külla” Lõuna-Eesti kontserdiseeria eelviimane kontsert toimus Suure-Jaanis.
Öösel olid kõik saanud magusalt magada, rõõmsasilmsete natuke uniste nägudega laeti end pirukapoes aurava kohvitassi taga ja asuti teele järgmise kontserdipaiga, Suure-Jaani poole.
Teel Viljandist Suure-Jaani sõitsime läbi tiine sügisudu, niisketel hallidel maanteedel kohtasime vaid mõningaid vastutulevaid autosi, ühte tossavat traktorit ja paari jalgratturit.
Teeservades moodustus viljapõldude kollastest pöetud peadest, ädala rohelistest viirgudest ja silmapiirini kõrguvatest tumedatest metsatriipudest midagi lapiteki või rahvariideseeliku mustri taolist.
Talude ümber oli aga veel viirastumas tõelist suve: krüsanteemid punnitasid viimaseid õisi taeva poole, gladioolid sirutusid räästaservade kaenlasse, peenraid kuldasid peiupoiste rasked pead ja heleeniumide iseteadlikud kübarad.
Suure-Jaani gümnaasiumi kohal hõljub kultuuriloolist hõngu Kappide-dünastia vaimsest pärandist ja seda tunnetab iga uksest siseneja koheselt. Kooli pikkades koridorides ringi liikudes võis ette kujutada kunagist hiiglaslikku kooliperet, mis olla ulatunud suisa 600 õppurini.
Täna käib gümnaasiumis natuke üle 270 lapse, õpilaste arvu langustrend on küll aeglane, aga piinavalt pidev. Nagu paljudes Eestimaa üldhariduskoolides, on ka siin majas mure oma igapäevase tegevuse jätkusuutlikuse pärast.
Kuigi koolireformide vastu pole ju otseselt kellelgi midagi, ei peeta võimalust, et Suure-Jaani lapsed peaksid koolis käima Viljandis, ka kõige lapsesõbralikumaks.
Kooli suur ja uhke saal oli rõske. Sügisele omaselt pole kütteperiood veel alanud ning pillide häälestamine oli aeganõudvam ning pianisti käte lahtimängimine raskem.
Kontsert läks aga väga hästi. Kuulamas oli kogu kool, veerandsada õpilast ja hulganisti pedagooge, sündmust austas kohalolekuga direktorihärra. Lapsed teadsid naljakate nimedega heliloojaid nagu Wolfgang Amadeus Beethoven ja Johann Sebastian Mozart.
Aga see polegi võib-olla kõige tähtsam, sest hästi teati Arvo Pärti. Pärdi klaveripala “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” naelutas kuulajate silmad ainiti Kirkele ja tundus, et keegi isegi ei hinganud. Kihistamist tekitasid aga Egerti viiulil esitatud ülikõrged noodid.
Pärast kontserti pakuti koolitoitu, imemaitsev kalasupp oli nii paks, et lusikas seisis sees püsti. Magustoiduks oli leivakreem. Kirke lemmik.
Suure-Jaani muusikaõpetaja Riina Mankinile kontsert väga meeldis ja tal oli eriti hea meel, et lapsed said kuulata elavas esituses Pärdi, Bachi ja Mozati muusikat. “Ega klassikalist muusikat niiväga sageli elavas esituses ei kuule,” ütles ta, “aga just elav esitus jääb väga kauaks meelde”.
Ka kooli direktor Peeter Sadam oli Klassikaraadiole küllatulemise eest tänulik. Seda enam, et koolile ei tekkinud lisakulusid kontserdi korraldamisel.
Eesti suurim kontserdikorraldaja-organisatsioon pakub Suure-Jaani gümnaasiumile küll kontserte, kuid koolil tekivad rahalised kohustused, nii paar-kolmsada eurot, mis on õhukese rahakoti juures ebamugavalt suur summa.
Suure-Jaanist lahkudes läksime Kirke õhutusel kõik koos Suure-Jaani kirikuaias olevale Mart Saare hauale, helilooja sünnist möödub homme 130 aastat. Jätsime Saare viimsele puhkepaigale muusikutele kontserdi lõpus toodud lilled ja süütasime ühe küünla.
Enne, kui pöörasime bussi otsaga Karksi-Nuia poole, sõitsime veel Viljandist läbi, sest Kirke oli sinna unustanud oma kollase kampsuni.
Kirke ja Theodor.
Aitüma, Lõuna-Eesti, meid kostitamast!
27. september 2012 || Marge-Ly Rookäär
Septembrikuu kontserdiseeria viimane, kuues kontsert anti tillukese Karksi-Nuia muusikakooli saalis.
Väljast väike, sisult suur – nii võiks Karksi-Nuia kooli iseloomustada esimese pilguheitmise peale.
Muusikaõpetust antakse kahes tillukeses majas, mis asuvad teineteisest kolme kukesammu kaugusel. Suurem maja on ehitatud pisut enne 1940ndat aastat, see oli mõeldud üürnikele ja ehitajaks oli samal ajal väiksemas majas elanud maa peremees.
Hiljem said majad üle elada erinevaid omanikke ja praegu domineerivad tubades muusikaõppurid, keda Karksi-Nuia muusikakool koondab enda alla rohkem kui poolsada.
Koolis on populaarseim pill kitarr, kuid õppida saab ka kõiki teisi klassikalisi akustilisi pille. Kui vaid lapsi jätkuks.
Laste vähenemine on tunda ka siin. Majandussurutisest tulenevaid probleeme õppemaksu maksmisel aitab lahendada vallapoolne toetuste süsteem.
Kontsert läks väga hästi, sest õhkkond oli südamlik. Kuulajaid oli mõnekümne ringis, palju oli õpetajaid ning väikeses saalis olid ninapidi vastakuti esineja ja kuulaja. Ka muusikud tundsid endid Karksi-Nuia soojas saalis hästi, suhtlemine publikuga oli voolav ja isiklik.
Pärast kontserti päriti veel täpsemalt aru Kirke, Egerti ja Theodori õppimiste ja loomingutee kohta. Esitamisele tuli ka lisapala.
Kokkuvõttes võib öelda, et muusikud jäid sarjaga rahule. Eelkõige sellega, et kontsertidel kohtunud publiku söakusega silmitsi seistes jäi siiski lootus, et ehk ei hääbu meie kontserdipublik saalidest ja raadiote juurest.
Hea oli tunda, et klassikaline muusika kirgastab ja innustab noori ja et igal sügisel leiavad sajad Eestimaa lapsed tee muusikakoolidesse.
Karksi-Nuia muusikakooli ümber on suur aed, kus praegu õitsevad valged aedastrid. Ja tuule käes õõtsuvad äädikapuud, teinekord aknast kostuva muusika taktis, teinekord tuule puhumise taktis.
Graatsilised oksad ulatusid ka kontserdi ajal aknast sisse piiluma ja uudistasid ühel meelel saalis toimuvat. Kui kontsert lõppes, tekkis korraga tühjus. Selline pikk ja raskevõitu. Sest kõik sai kuidagi otsa. Nii kiiresti, nii äkitselt ja nii ootamatult.
Kogu reisiseltskonda tabas äkki kallistamise vajadus ja pärast embamisi ja tõsiseid silma vaatamisi pakiti vaikides pillikastid bussi. Nii kiiresti see läkski! Kolm päeva ja kuus kontserti.
Koduteel tehti peatus Türi kohvikus ja jututeemaks kerkis väikeste maakohtade elu-olu, muusikakoolide ja muude huviõppeasutuste olulisus, õpetajaks olemise võimalused ja välismaale kolimine.
Kõik olid ühel meelel, et igasugune huvitegevus on laste arengule ja loomingulisuse arendamisele hädavajalik. Jätkuks vaid maasoola, et ka läbi kiivas aja vedada rasket vedurit. Türilt Tallinna suundudes kõlas autoraadiost otseülekanne ERSO kontserdilt, kus dirigeeris Olari Elts.
Ja bussi tagumises otsas õõtsus tšellokasti kõrval muusikataktis kaasa väikene äädikapuu võsu, mille häbematu raadiotoimetaja söandas endale koduaeda kasvama küsida ja mille viiuliõpetaja kuurist toodud labidaga muusikakooli aianurgast välja kaevas.
Aitüma, Lõuna-Eesti, meid kostitamast! Me tuleme taas!
Elamus, mis ei unune
03. oktoober 2012 || Marge-Ly Rookäär
Kontserdireisi “Klassikaraadio tuleb külla” Ida-Virumaa reis jõudis tuuri teise päeva hommikul vaikses elurütmis tiksuvasse Kohtla-Järve linna.
Ees ootas esinemine Kohtla-Järve Vene gümnaasiumi õpilastele. Kool kasutab saalina oma suurimat fuajeed, kontsert oli aga planeeritud õnnestuma kultuurimajja.
Kohtla-Järve Vene gümnaasiumis õpib umbkaudu veerandtuhat õpilast ja õppetöö toimub etteantud määral eesti keeles.
Direktor Veera Sibriku sõnul on eestikeelse aineõppe omandamisel tõsiseid raskusi vaid ühel protsendil lastest. Enamus pidavad aga hästi hakkama saama – noorem põlvkond on ka keeleteadlikum ja ei omavat keelekümbluse osas mingit barjääri.
Rahvusvahelise muusikapäeva eel valmistas kool ette ka Klassikaraadio kontserdi saabumist – kahel päeval kõlas koolis vahetundidel ainult klassikaline muusika ja õpetajate imestuks tulid mitmed lapsed muusikat ka enda mälupulgale küsima.
Kohtla-Järve linn tundus unenäolise seguna tänasest Eesti Vabariigist ja kunagisest Nõukogude Liidu impeeriumist, kõrvuti laiutasid hambutud katkiste aknaklaasidega mitmekordsed ihutühjad elumajad ning ontlikult rehitsetud pargid purskkaevude ja jalutajatega.
Linna peatänavat ääristasid ühesugused kaunite kardinatega elumajad ja lapsekärudega patseerivad emad olid kindel märk elu põhiolemusest.
Kultuurimajas ootas luksuslike kardinatega lava. Avatud kaanega tiibklaver oli valgustatud gunnargrapsiliku sini-hele-rohelise prožektorikumaga ja tõusva põrandaga laes rippus endiste hiigelaegade ausambana tohutusuur ufokujuline kristall-lühter.
Kontserdi keskseks staariks kujunes pianist Maksim Štšura, kes koolirahva heakskiitva ümina saatel läks suhtlemisel sujuvalt üle vene keelele.
Maksim joonistas käega õhku kolmnurga ja teatas, et igas nurgas peab olema keegi, et muusika kulgeks: ühes nurgas on helilooja, teises interpreet ja kolmandas kuulaja.
Koos viiuldaja Ivi Otsa ja klarnetist Signe Sõmeriga mängiti muusikat, mida enamus kuulajaid kohtas esmakordselt: Pärt, Prokofjev, Poulenc.
Maksim õhutas noori kuulajaid interaktiivsest kontserdist aktiivselt osa võtma ja küsimustele vastama, aga kui noorte arutelu liiga lärmakaks tõusis, susistas äkiliselt raadiomikrofoni “Štššš!”.
Koolilapsed sädistasid pärast kontserti omavahel energiliselt ja direktoriproua pruunides silmades säras heameel “Ma olen oma laste üle nii uhke! Aitähh, et tõite meile elamuse, mis ei unune”.
Söödud koolisupp ja kohupiimavorm ning kummutatud direktori kabineti ümmarguse laua taga kohvitass, asus reisiseltskond teele Sillamäe muusikakooli poole. Seal oodatakse avalisüli, sest Maksim on just selles koolis esimest korda muusikaga sina peale saanud.
Kohtla-Järvelt lahkudes tõusis tee kohale tõmmu pilvepiir ja aimata võis kõrgustesse kogunevat vihma. Ning hall päike haigutas ükskõikse näoga, kui haned suurele põllule lõunasselennuks kogunedes sabasid sopsutasid.
Maksim Štšura
ETV uudistesaade kajastas Klassikaraadio kontserttuuri.
03. oktoober 2012 || Aktuaalne Vaamera
Jõhvist alanud kolmepäevane ringreis jõudis kolmapäeval Kohtla-Järvele ja Sillamäele.
Kontsertidel esinesid noored muusikud, kes on kooliõpilaste põlvkonnakaaslased. Kolm kontserti toimuvad vene õppekeelega koolides.
Pianist Maksim Štšura ütles, et “Klassikaraadio tuleb külla” on tema jaoks hea võimalus, sest sarja raames saab ta tulla kodumaale külla ja mitte ainult mängida, vaid ka rääkida, mida ta on Londoni kuninglikus muusikakolledžis õppinud.
“Ma olen tegelikult hetkel Londonis kuninglikus muusikakolledžis ja seal tegelikult meile ka räägitakse, kui tähtis on luua publikuga väga otsene kontakt,” rääkis ta.
Kontserdikülastaja muljed Kundast
04. oktoober 2012 || Niina Kukk
Kundas toimunud kontserti külastas Klassikaraadio igapäevane kuulaja Niina Kukk, kes elab Kundas.
Kontserdil käidud, muljed head, imeilus ilm, päike ja esinejad soojendamas väikest saali, kus ei olnud ainsatki vaba tooli.
Enne kontserdi algust oli koridor õpilaste sädinat ja elevust täis. Vaatamata Maksim Štšura võrratule suhtlemisoskusele olid lapsed alul väga tagasihoidlikud, aga pärast ei saanud pidama, eriti kui mikrofoni sai rääkida.
Mulle tundus kõla natuke vali. Eks seda tingis väike ruum, minu meelest võimendust ei kasutatud.
Ma ei olnud enne muusikakooli ruumides käinud. Väga üllatav ja meeldiv oli seinal näha Erkki-Sven Tüüri, Mirjam Tally ja Tõnu Kõrvitsa portreesid. Arvata võib, et neid ainult ürituse ajaks üles ei pandud.
Väga südantsoojendav oli kohtuda Klassikaraadio aura ja Mirje Mändlaga.
Väärt ettevõtmine, võib-olla nii mõnigi väärtustab pärast seda enda jaoks Klassikaraadio.
Näiteks Kundas ei toimu midagi sarnast. Kolm aastat tagasi käisin Kunda klubis Kirile Loo kontserdil, kus oli saalis kokku vaid kümme inimest!