Yoko Alender: emad ei tohi laste kõrval enda soove ära unustada ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Emadepäeva eel käis saates "Hommik Anuga" emadusest ja ka oma isast Urmas Alendrist rääkimas linnaarhitekt ja poliitik Yoko Alender, kes rõhutas muu hulgas, et emad ei tohi oma laste kõrval oma enda soove ära unustada.

"Ma arvan küll, et enda tassi peab täis hoidma. Tegelikult see on kõige olulisem ülesanne, sest kui sa ikkagi ise läbi põled, siis see on lastele veel raskem kui see, et sa aeg-ajalt vajad seda, et käia kuskil trennis lapse kõrvalt," rääkis Yoko. "Võtta mõni uus hobi, mida sa oled tahtnud teha, lugeda. Igaüks ise teab, mis see on, mis teda toidab ja mida ta vajab. Aga ma arvan, et see on hästi oluline, et nii naised kui mehed nendest asjadest avatult räägiksid, sest muidu me ei saagi terveid peresid, kui me ennast alla surume."

Yoko ei kiida heaks ka pidevalt ideaali otsimist elus. "Väga palju tulebki aru saada, et elu ei olegi ideaalne, et elu on ebatäiuslik, et ei olegi vaja seda alati ka püüda. Tuleb ikkagi puhata, tuleb taastuda. Mulle tundub, et kui ma vaatan oma nooremaid sugulasi, et vaikselt hakkab see [oskus puhata ja taastuda] tulema. Vahepeal tundus, et meil oli hästi suur ideaalikultus, et kogu aeg peab olema laste juures. Hea on, kui sa suudad olla enamuse ajast enda juures ja selle tegevuse juures, mida sa teed, mitte olla mingisuguse automaatpiloodi peal kogu aeg, siis võib see elujõud kaduda."

Kui tema teine laps Herta ei olnud veel aastanegi, tegi ta sellise pöörase käigu, et läks kodust ära.

"Ma ei tea, kas see nii pöörane oli, ma lihtsalt läksin ühele reisile. Herta on mu teine laps ja temaga mul oli selline hästi klassikaline kodus olemise aeg. Alates leiva küpsetamisest kuni püreede ise tegemise ja kõigeni. Aga kui ta sai umbes 9-kuuseks, siis ma tundsin, et mul on ikka täitsa küllalt saanud sellest nämmutamisest," selgitas Yoko. "Eks see on väsitav ka. Kogu aeg imetad ja see kõik füüsiliselt kurnab. Noored emmed teavad seda hästi. See magamatus ja kõik, ning see, et sa tõesti kogu aeg füüsiliselt oledki selle lapsega."

Talle tehti aga pakkumine Budismi instituudist – sõita Indiasse koos kunagise professori Linnart Mälliga ja olla seal Eestipoolne giid ning reisijuht.

"Arutasime siis abikaasaga ja ta ütles, et oleks jube vahva koos minna, aga et mingu mina, et tema jääb Hertaga ja küll nad hakkama saavad. Ma siis lüpsin rinnapiima neile igaks päevaks, kaks kuud oli siis selle hetkeni, kuni pidin reaalselt ära sõitma. See oli tõesti hästi värskendav," nentis Yoko. "Herta oli siis 11-kuune, et loomulikult alguses käis pea kogu aeg ringi ja kui sinna Indiasse kohale jõudsime. Aga need esimesed ööd, kus sain päriselt magada, ja see selline mõtteruum, mis oli tekkinud kogu selle beebiaja jooksul, see oli selline hästi huvitav kogemus. Sai jälle endasse kuidagi hoopis teistmoodi minna."

Tema elukaaslane Priit sai Herta eest üksi hoolitsemisega hästi hakkama. "Üldiselt Priit ei ole selline isa, kes ootab, et nad suureks saaks, et nendega siis rääkida saaks."

Yoko märkis, et lapsevanemana on talle eeskujuks omamoodi nii tema ema kui ka isa, Urmas Alender. "Aga ma ei saa öelda, et ma kuidagi teadlikult neid eeskujusid otsin või olen otsinud."

Ta ise usub, et oli oma isale suhteliselt normaalne laps. "Eks ma natuke olin olude sunnil väike täiskasvanu ja pidin talle vahepeal viinakokteili peale mahla ka ostma minema, kui vaja oli. Aga üldiselt meil oli tore. Ma arvan, et see minu põhimõte, et igaüks on nagu vaba inimene, et see kindlasti tuleb tema käest."

Isaga koos ette võetud asjadest on Alendril kõige paremini meeles reisid ja seiklused. "Kas või seesama Rootsi minekki ja kõva kalamees oli ta ka. Mina küll nende usside ja kaladega olin küll niimoodi [ei osanud väga midagi teha – toim], aga need asjad on jäänud meelde. Mingid ujumised ja hetked, kus tema juba hommikul toimetas köögis," kirjeldas Yoko.

"Ta oli ju teatavasti selline hea perenaine, et alati vara üleval ja kui kitarriga oli paar laulu tehtud, siis ta tegi juba võileibu. Selline argine värk. Aga kui ma olin juba 13–14 ja me rohkem Eestis käisime, siis oli ka selliseid kummalisi kohtumisi öösel kuskil Von Krahli teatris. Õnneks ma alustasin sellist elu üsna vara, et väga tore on täna meenutada, et ma sattusin temaga sinna Von Krahli teatrisse 14-aastaselt öösel koos ja me saime sealt siis koju minna vanaema-vanaisa juurde ööseks."

Yoko märkis, et tema kindlasti ei lubaks oma last sellisel kellaajal Von Krahli. "Pigem mitte ja õnneks minu laste lapsepõlv on jälle teistmoodi, et igal ühel oma."

Ta ütles, et tal millegipärast on selline teadmine, et tema isa on talle mõne laulu pühendanud, aga ta ei tea, kas see tõele vastab ja kust ta selle võtnud on. "Mingi repliik on mulle kuskilt meelde jäänud, aga ma ei tea, kas see tõsi on. Aga vahet ei ole, mulle on nagu meeldinud mõelda, et on üks selline lugu jah. Selle nimi on "Küll ma ootasin sind". Ilus lugu."

Yoko rääkis, et tema jaoks on isa kuskil televisioonis nägemise või raadios kuulmisega väike oma mäng. "Kui mul toimuvad elus olulised asjad, ma lähen mingile reisile, ja siis taksos näiteks tuleb isa lugu, või kohtun mingite uute inimestega mingis uues kontekstis ja kuskil siis mängib mõni tema lugu, et siis ma mõtlen, et tore, et selline positiivne märk."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: